Pingereas esikoha säilitamiseks tuleks Eesti koolikorralduses kiirelt vastu võtta radikaalsed otsused.
2019. aasta Finlandia kirjandusauhinna lõppvalikusse jõudnud teoseid ühendavad teemad nagu teistsugusus ja sõda, armastus ja süü, kuritöö, kohanemisraskused, elu varjus ja varjatud elu.
Katja Kettu „Rose on kadunud“ on raputav romaan Ameerika põlisrahva ja soome sisserändajate saatusest.
Risto Alapuro: Viimased Soome kodusõjast kirjutatud raamutud keskenduvad vägivallale kui sellisele. Tunnistatakse, et me ei olnud sugugi paremad kui jugoslaavlased või rwandalased.
Marco Laimret on eelkõige huvitanud täielik seostatus, seda just risoomselt. Kuid algus ja lõpp on siiski möödapääsmatud, vähemalt videomängu juures.
Novembris oli vokaalmuusika vallas mitmeid pidulisi: Eesti Rahvusmeeskoor tähistas 75., segakoor HUIK! 10., Orthodox Singers 30. ning Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoor 50. tegevusaastat.
Jan-Werner Mülleri kitsas populismi mõiste on küll huvitav, aga kohasem oleks siiski mõiste laiem sisu säilitada ja välja pakkuda nähtuse tüpoloogia.
Naivistid vastanduvad läänelikule esteetikale, mille puhul on peamine kunstniku tehniline ja intellektuaalne võimekus. Kairo on naivist.
„Ilusad inimesed“ on mitmevärviline, mahedates toonides ja plahvatab pigem kõrisedes kui kärinal.
Õigeks suhestumiseks teisega tuleb mõista tema diskursuse printsiipe, sh ümberpööramist ja udukudumist, et mitte öeldusse takerduda.
Ungari tippkirjaniku meisterlik apokalüptiline teos uputab mutta tegelaste saatuse ja lootused ning kisub sohu kaasa lugeja – ja too tahab seda.
Akadeemiliste töötajate karjäär, tööalased käitumismustrid ja tööõhkkond
Tartus on hruštšovkade renoveerimisprojektiga kunst tänavale toodud ning seinakunstiga jõuliselt algust tehtud.
Ringmajandusega linnas võiks toiduained koju tuua kuller pestavates ja korduvkasutatavates pakendites ning värsked viljad kasvatataks endale ise.
Valga filmitrusti „Hallitus“ lühifilmid 1980ndatest aastatest on enamikus oma olemuselt varjamatud amatöörfilmid.
Näidend „Linnade põletamine“ on oma koelt samanimelisest romaanist lihtsam ja arusaadavam, fragmentaarsem, meenutades struktuurilt filmistsenaariumi.
Filmis „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ on kunagi problemaatilised retrožanrid sünteesitud nii, et stereotüüpide kinnistamise asemel need lausa murtakse.
Ksenja Ohhapkina käsitleb dokumentaalfilmis „Surematu“ õpikunäitena ideoloogia toimimist ühiskonnas.
Eestis võiks tasumäära arvestamisel aluseks võtta miinimumpalga, sest sellest sõltub ligipääs ravikindlustusele ja muule sotsiaalkaitsele.
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on oma tegevusega hiilgavalt tõestanud, et ta mitte ainult ei või, vaid lausa peab olema erandlik pretsedent.
Vanemuise „W“ on hoogne ja vaimukas lavastus, nauditav nii põhjalike eelteadmistega teatrifännile kui ka huumorisoonega huvilisele.
Vaieldamatult on kohane rääkida sajanditagustest väärtustest, aga meie elame omas ajas. Kui tegeleme sellistel pidupäevadel ainult minevikuga, siis elame tulevikuta.
Olari Elts: „Kui midagi juhtub, siis kas meie mängime oma Beethovenit ikka nii, nagu oleme alati mänginud, või võtame ka ühiskonnaküsimustes seisukoha?“
Andres Sevtšuk: „Teadlikkust on tarvis. Inimesed peavad aru saama, et väärivad paremat linnaruumi ning seda poliitikutelt nõudma.“
Ei teagi, kas rõõmustada välisüliõpilaste kasvava pianistliku taseme üle või kurvastada meie oma pianistide vähesuse üle. Eesti tööturule oleks hädasti vaja värsket verd.
Reet Varblane, „EKKM korda, mitte kinni!“
Näitusetasu. Kolm näidet mujalt
Margus Ott, „Vehm II. Diskursus“
Miks doktorant professoriks ei saa?
Intervjuu ERSO tulevase peadirigendi Olari Eltsiga
Jan-Werner Mülleri „Mis on populism?“
Tartu hruštšovkade renoveerimisprojekt
Kontsert „Rahvusülikool 100“
Emajõe indiaanlane
Kaunitaride koletised
Üks tüdruk ükskord viskas ühe muna
Esikülg: MARTIN PEDANIK