Üks tüdruk ükskord viskas ühe muna

Näidend „Linnade põletamine“ on oma koelt samanimelisest romaanist lihtsam ja arusaadavam, fragmentaarsem, meenutades struktuurilt filmistsenaariumi.

GERDA KORDEMETS

Eesti Draamateatri „Linnade põletamine“, autor Kai Aareleid, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Kaido Mikk, videokunstnik Ann Einberg. Mängivad Teele Pärn, Jaan Rekkor, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja ja Laine Mägi. Esietendus 9. XI Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Just sellest, et üks tüdruk ükskord ühe muna viskab, otse ühele poisile otsaette, saab alguse ühe Tartu perekonna lugu Eesti Draamateatri väikeses saalis. Visatud muna, täiesti tähtsusetu seik, tegu, mida pärast piinlikkustundega meenutada, omandab tüdruk Tiina Ungeri elus korraga tohutu tähenduse ja määrab otsekui kogu tema edasise elukäigu.

Tegelikult see nii muidugi pole, paljulgi Tiina (Teele Pärn) ja tema lähikonna edasises käekäigus pole munaga mingit seost. Ent see on käivitanud ühe emotsionaalselt tähtsa liini tüdruku elus – nii tutvub ta vene poisi Vovaga ja neist saavad sõbrad. See sõprus ning hilisem armastus on Tiina elus „Linnade põletamises“ kirjeldatud aastatel keskne õlekõrs. See korvab ja aitab taluda kõike muud, mis tegelikult Tiina elu suunab: isa kaardimängusõltuvust, jõukust ja vaesumist; ema, tema kahte armastust, kodust lahkumist ning tagasitulekut. Nii tundubki Tiinale, et nimelt neetud muna oli kunagi kõige alguses.

Tiina ja teised. Tiina on varavana laps, kelle ümber on inimesi, kuid kes on ometi üksinda. Ta kogeb küll nii isa kui ka ema armastust, ent tunneb end kõrvalejäetuna nende omavahelist armastuseavaldust nähes.

Mitu Tiina monoloogi tema suhtumisest või suhetest täiskasvanutega on valusad taluda, sest olukorrad on nii äratuntavad. Näiteks, kui ema Liisi (Ülle Kaljuste), kes on vahepeal läinud elama teise mehe, onu Kalju juurde, koju tagasi tuleb. Siis palub tütar emal olla täiskasvanu ning lasta temal, lapsel, olla laps. Korraga traagiline, koomiline ja harilik on seegi monoloog, milles Tiina kirjeldab ema-isa hilisemat elu. Samas korteris, samal diivanil, samas voodiski, ometi on nende kahe vahel suur tühjus, mida ei ühenda ükski sild.

Kogu ülejäänud tegelaskond on targasti Tiina foonile reastatud – nad on tähtsad, aga nad on ikkagi Tiina suurekskasvamise keskkond. Nagu ka Tartu linn või Tiina kodu.

Tugevast ansamblist eristub Vova (Christopher Rajaveer), kel on diskreetne vene aktsent ja üks uhke suur muutumine. Just siis, kui hakkad mõtlema, et Vova kuju on tore küll, aga selles pole arengut, toimub tema täielik muutumine. See Vova, kes tuleb Tiinaga hüvasti jätma, sest tema ohvitserist isa on suunatud mujale, on äärmuseni erinev tollest armsast siirast Vovast, keda enne olime näinud. Meie ees seisab ohvitserlikuga olekuga karm mees, kes lubab kirjutada. Iga päev. Ta tundub siiras. Võib-olla ta ise usubki oma lubadust, aga meie juba teame.

Hinge läks ka Tõnu Oja kehastatud Paul, Tiina isa patoloogist sõber. Mees, kes ravib surnuid, aga hoolib väga elavatest ja elust. Loogiline. Väga napp ja puhas osatäitmine.

Linnade põletamine. Kai Aareleiu romaan „Linnade põletamine“ ja autori enda romaani põhjal kirjutatud näidend viivad meid tagasi 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate alguse Tartusse. Näidend on koelt romaanist lihtsam ja arusaadavam, fragmentaarsem, meenutades struktuurilt filmistsenaariumi. Stseenid, tegevuskohad ja -aeg vahetuvad sõrmenipsust, kuid lavastaja ja kunstnik on leidnud nipi, kuidas momentsed pildivahetused teatrilaval võimalikuks ja mänguliseks saavad.

Pille Jänese nutikas kujunduses avaneb algselt seina või planguna mõjunud lava tagumine sein mitmeti ning ükshaaval ümberpööratavate seinadetailide teisele küljele on kinnitatud aknad, lauad ja magamisasemed – ja juba me olemegi Tartu tänavalt või pargist sattunud Tiina või Vova koju. Lihtne ja pretensioonitu võte seob fragmendid tihedaks tervikuks. Tegelased avavad uksi, sisenevad või väljuvad, kuhugi või kuskilt – vaatajale on mänguruum pidevas muutumises.

Lavastuse suurim, pealkirjagi toodud kujund, on muidugi see paljudele küllap lapsepõlvest tuttav kaardimäng „Linnade põletamine“, mille Tiinale õpetab selgeks tema esimene sõber naabri Ida. Seal kusagil ühes ohtliku moega toas segab aga kaarte ka isa Peeter (Jaan Rekkor), tema mängib oma ohtlikku mängu, mis põletab lõpuks kõik tema ümbert ja seest.

Ja siinsamas on Tartu, põletatud ja varemetes linn. Siinsamas on Eesti. Põletatud maa.

Teater tõmbab suuri kujundeid ja sümboleid ligi nagu must auk. Tuleb olla tänulik, et „Linnade põletamise“ puhul pole ühtki kujundit alla joonitud ega puust ja punaseks võõbatud, vaid neil lastakse selgineda ja sümboliks kasvada vaataja peas ja südames.

Allusioonide looja. Pikaajaline teletöö on jätnud minusse taaga, mistõttu mulle enamasti ei meeldi video või üldse projektsiooni kasumine teatrilaval. Tihtipeale mõjub see abitu päästerõngana, vaataja peas toimuvate ühenduste alahindamisena, enamikul juhtudest projitseeritav mitte ei avarda vaatevälja, vaid hoopis piirab seda, pakkudes lavastaja poolt kindlaks kinnistatud varianti.

Ka „Linnade põletamises“ on projektsioonil kaalukas roll, see moodustab suure osa kujundusest, märgib tegevuskohti ning loob meeleolu. Minu lemmik (projektsiooni mõttes) oli stseen, kus Peeter ja tema sõber Paul härmas pargis Toomemäel malelaual viina võtavad. Väga minimalistlike vahenditega toodi minuni nii tolle talveõhtu krõbe külmatunne, viina kibe maitse kui ka kahe mehe tingimusteta sõpruse soojus.

Projektsioonis on kasutatud toonaseid mustvalgeid fotosid, mis kuvatakse hallile krobelisele krohvipinnale. Kujutis on teraline, ebatasane, ähmane – kuid kas pole just seesugused ka meie mälestused tollest ajast? Oluline on see, mis meelde tuleb. Veelgi olulisem aga on see, mis jääb nende hetkede vahele – see, mis meelde ei tulegi. Priit Pedajase lavastus „Linnade põletamine“ on võimas allusioonide voog.

Ainus, millest ma puudust tundsin, oli suur lava. Igatsesin avarust ja distantsi tegelaste ümber, inimese väiksust karmi mastaapse ajaloo ning põletatud ja põletamisele minevate linnade foonil. See ruum oleks täitunud Pedajase õhustikuga – sõnapaar, mis on teatrileksikas saanud juba terminiks.

Lõpuks julgeme vaadata läbi lapsesilmade. Ent Pedajas ja noor näitlejanna Teele Pärn tegid oma võlutriki ikkagi ära ja lummus sündis ka väikese saali laval. Terve teise vaatuse passisid silmapõhjas pisarad, ootasid hetke, mil põskedele valguda. See hetk jäi õnneks tulemata.

Pean üles tunnistama, et ma ei ole Kai Aareleiu romaani „Linnade põletamine“ lõpuni lugenud. Põhjusi oli küllap rohkem kui üks. Kindlasti puges see raamat rohkem koore alla kõikidele tartlastele, kel mainitud paigad emotsionaalses mälus olemas.

Ent peamiselt jäi see raamat mul täiesti ülekohtuselt lõpuni lugemata, sest sattus liiga lähestikku „Pobeda 1945“ ja „Seltsimees lapsega“. Nii tunduski, et nõukogudeaegsete laste kannatusi sai mulle – tolleaegsele lapsele – liiga palju ülestikku. Paratamatult hakkasin mõtlema, et miks siis nii? Kas nüüd lõpuks, 30 aastat hiljem, julgeme vaadata seda aega läbi lapsesilmade, läbi süütute ja kõige kergemini haavatavate hingede?

Äsja lisandus nimetatutele veel Mart Kivastiku nukkernaljakas „Taevatrepp“, milles käsitletakse 1970. aastate teisme­eas noormehe probleeme ja inimesi tema ümber.

Kui üksindus on liiga suur. See, mis nendes lugudes enim paelub, pole mitte lapse karm saatus, vaid lapse võime loomupärase kergusega traumaatiliste olukordadega toime tulla. Neil on looduse poolt antud ja elu poolt veel mitte ära rikutud ellujäämisrefleks. Lapsed ei jää ohkima, et oh-mis-nüüd-küll-saab, vaid otsivad vaistlikult võimalust edasi minna. Sellisele ausale püüdlusele eesmärgi või lahenduse poole on kerge kaasa elada.

Kui üksindus on liiga hirmus, kui armastatu on ära sõitnud, kuid ühtki tema lubatud kirja ei saabu; kui isa on surnud ja temast jäänud tühimik osutub suuremaks, kui iial iganes karta oleks osanud, siis aitab jooksmine. Läbi tuttavate tänavate, kus tead alati, kuhu järgmiseks jõuad. Sõnastad selle teekonna oma peas, nagu sa ikka sõnastanud oled. Väga rahustav, hoiab mõtted priid.

Ja äkki sa märkad, et sa pole enam üksi. Ei. Su kõrval on need, kes sind alati saadavad, need, kes alati su teekonda juhivad – juhtugu mis tahes. Tuleb ainult meeled jooksus vabaks lasta. Lavastuse lõpustseen, kus Tiina jookseb läbi tuttava Tartu, teekonda sõnastavateks saatjateks isa ja Vova, on erakordselt liigutav, aga seejuures ka tohutult vabastav.

„Linnade põletamises“ räägitakse küll väga tõsistest, kohati ränkadestki asjadest, kuid ei jäeta seda taaka vaataja kanda, vaid lastakse tal koju minna kerge südamega. Pisar silmapõhjas, naeratus suul.