Näitusetasu. Kolm näidet mujalt

Eestis võiks tasumäära arvestamisel aluseks võtta miinimumpalga, sest sellest sõltub ligipääs ravikindlustusele ja muule sotsiaalkaitsele.

AIRI TRIISBERG, MAARIN MÜRK

23. septembril jätkati kolmandal kunsti­valdkonna arutelul eelmistel kordadel üles kerkinud teemade konkretiseerimist (vt kunstivaldkonna kitsaskohtade kaardistus 14. XII 2018 Sirbis). Juba esimesel kohtumisel jäi kõlama näitusetasu küsimus. Kunstnikud on väsinud oma tööde eksponeerimise puhul iga kord uuesti läbi rääkimast, milline võiks olla tasu näituse tegemise eest. Pahatihti lõppevad need läbirääkimised pealegi kunstnikule ebasoodsa tulemuse ning jooksvalt kasvanud tasuta tööga, palju on läbipaistmatust ja ebakindlust. Kitsastes eelarve-tingimustes kipub näitusetasu olema üks esimesi kulusid, mille arvelt kokku tõmmatakse, kuigi kunstivaldkonnas ollakse ühel meelel, et kunst on töö, kunstnik teeb tööd ja põhimõtteliselt peaks ta ka oma töö eest (väärilist!) tasu saama. Kokkulepitud miinimumtasuga korrastataks valdkonna töötingimused. Kui liikuda edasi ka teiste töötingimusi parandavate meetmetega, nagu näiteks ravikindlustuse laiendamine vabakutselistele loovisikutele, aitaks valdkonna sees üheselt mõistetav eesmärk parandada sisemist toimimist ja kooskõla.

Septembrikuu kohtumisel tutvustasime kolme näitusetasu kehtestamise võimalust, millest avaldame siinkohal ülevaate.

Kanada

CARFAC (Canadian Artists’ Representation / Le Front des artistes canadiens)1 asutati kunstnike initsiatiivina 1968. aastal esindusorganisatsioonina, et tagada kunstnikele nende panuse eest ühiskonda õiglane kompensatsioon. Näituse- ja töötasu teema on seal algusest peale olnud kesksel kohal ning 1975. aastast on miinimumtasud mingil kujul kehtinud. CARFACi tasustamise süsteem2 on kaheosaline: on teose eksponeerimise ja teenuste osutamise tasu. 1988. aastast tasustatakse kunstnikku tema tööde näitamisel autoriõiguste alusel: iga kord, kui teos eksponeeritakse, tuleb autoriõiguste omanikuga läbi rääkida ning kunsti näitamise eest tasu maksta. Organisatsioon on koostanud miinimumsummadega tabelid, kus on arvesse võetud näitusemajade suurus (aastaeelarve kuni 500 000 Kanada dollarit ehk 342 348 eurot, 500 000 kuni üks miljon Kanada dollarit ning üle ühe miljoni Kanada dollari), eraldi kategooriad on suured muuseumid ja rahvusvahelised projektid. Arvutuskäigu aluseks on personaalnäitus kestvusega kuni kolm kuud (iga järgmise kuuga lisandub kolmandik algsummast). Grupinäituste puhul arvutatakse tasu järgmiselt: kui osaleb kaks kuni viis kunstnikku, saavad nad kokku ühe personaalnäituse tasu, kui osaleb kuus kuni kümme kunstnikku, saab igaüks 19% personaalnäituse tasust jne. Näitusemajas, mis kuulub esimesse kategooriasse, on personaalnäituse tasu 2036 Kanada dollarit (1394 eurot), suure rahvusvahelise personaalnäituse korral on see 14 968 Kanada dollarit (10 240 eurot). Rändnäituste puhul maksab iga asutus, kus näitus välja pannakse, kunstnikule taas 100% tasu. Eraldi on määratletud ka performatiivsete teoste, teoste püsinäitustel eksponeerimise ja reproduktsiooni näitamise miinimumtasu. Hinnakiri3 on olemas ka kunstnike ja kunstitöötajate teenuste kohta, mille hulka on arvatud esitlemine / avalik esinemine, konsultatsioon, installeerimine ja näituse ettevalmistamine (näitusele eelnevad koosolekud, tööde ettevalmistamine kataloogis avaldamiseks jne) ning mis on jaotatud tööühikuteks (kas pool tööpäeva ehk alla nelja tunni või üks tööpäev ehk üle nelja tunni). Näiteks esinemistasu alla neljatunnise tööühiku puhul on 310 Kanada dollarit (212 eurot), installeerimise tööühik üle neljatunnise tööpäeva puhul on 462 Kanada dollarit (316 eurot). 2016. aastast on CARFACi veebis ka kalkulaator, et kunstitöötajatel oleks summades ja kategooriates lihtsam orienteeruda. Summasid kohandatakse igal aastal vastavalt elukalliduse tõusule.

CARFACi kokkuleppega liitumine on vabatahtlik, kuid enamik galeriisid tasustab kunstnikke selle alusel. 2007. aastal saavutati kokkulepe ka Kanada muuseumiühinguga ning pärast pikka kohtulahingut 2014. aastal ka rahvusgaleriiga. CARFACi kuulumine maksab kunstnikule aastas 100 Kanada dollarit (68 eurot), tudengi, äsja lõpetanu, seeniori jms liikmemaks on soodsam, organisatsioonidele on kehtestatud aga oma tariifid. CARFAC arendab koostööd teiste loomeliitudega ja teeb lobitööd, pakub juriidilist abi ja nõustab, teavitab ja harib oma liikmeid uudiskirjade, publikatsioonide ja seminaride varal, korraldab üritusi ning osutab kunstnikele vastavalt vajadusele igakülgset abi. CARFACi on kritiseeritud üsna vähe: kuigi summad on pigem sümboolsed (miinimumtasud!), hinnatakse süsteemi läbipaistvust ja tegelikku toimimist. Pikk traditsioon teeb kunstnike õiguste eest seismise ühiskonnas kindlasti juba ka lihtsamaks. Viimane suurem teema tundub sealmail olevat järelturul toimuvate müügitehingute pealt samuti kunstnikule teatud protsendi maksmise väljavõitlemine.

MU-lepe Rootsis

Rootsis reguleerib näitusetasu MU-lepe (Medverkande Utställningsersättning) , mis sõlmiti 2009. aastal Rootsi riikliku kunstnike organisatiooni (KRO) eestvedamisel.4 MU-leppe alusel tasustatakse kunstnike osalemist näitustel kahes osas: neile makstakse näitusetasu ja osalustasu.

Näitusetasu käsitletakse kui autoritasu kunstiteose eksponeerimise eest ja selle suurus sõltub kolmest asjaolust: näituse kestusest, näituseasutuse suurusest ja näitusel osalevate kunstnike arvust. Tasu arvestatakse nädala kaupa ja pärast kaheteistkümnendat nädalat hakkab näitusetasu vähenema: 13. kuni 16. nädalal 25% võrra, 17. kuni 20. nädalal 50% võrra ja seejärel juba 70% võrra. Muuseumid ja näitusemajad on suuruse järgi jaotatud nelja kategooriasse. Aluseks on võetud külastajate arv: suurteks peetakse muuseume ja galeriisid, mida külastab aastas üle 100 000 inimese, keskmiseks vähemalt 50 000 külastajaga näituseasutusi, väiksemapoolseiks vähemalt 10 000 külastajaga ning pisikeseks vähem kui 10 000 külastajaga näituseruume. MU-leppe tariifide järgi peab näiteks isikunäituse puhul maksma Moderna Museet kunstnikule vähemalt 430 eurot nädalas, keskmise suurusega Malmö Kunstihoone 330 eurot nädalas, väiksemapoolne Tensta Kunstihoone 220 eurot nädalas ja pisike Konsthall C u 120 eurot nädalas. Grupinäituste puhul rakenduv näitusetasu on ära toodud tabelis. Kindlasti tuleb mainida, et kohustuslik on MU-lepe ainult riiklikele näituseasutustele. Neid on Rootsis kümne ringis ja need kuuluvad suurte näituseasutuste kategooriasse. Teistele avalikult rahastatud muuseumidele ja galeriidele on MU-leppe tariifid soovituslikud. Tasusid kohandatakse iga kolme aasta järel vastavalt tarbijahinnaindeksile.

Osalustasu näol on tegemist töö­tasuga, millega kompenseeritakse näituse eel, ajal ja järel tehtud töötunnid. Tunnipõhiselt makstakse tasu näiteks tööde teostuse ja ülespanemise ning kataloogi ettevalmistamise eest, selle tasuliigi alla mahuvad kohtumised näituse toimkonnaga, suhtlus meediaga, publikuprogrammides osalemine (avamine, ekskursioonid, loengud, vestlused). Soovituslik tunnitasu on 70 eurot. Umbes samas suurusjärgus on Rootsis arhitektide, disainerite, inseneride ja konsultantide minimaalne tunnitasu. MU-lepe näeb ette, et osalustasu kokkuleppimise käigus tuleb läbi arutada ka näituse ettevalmistamisega seotud kulude kompenseerimine kunstnikule (näiteks tööde transport, reisi- ja materjalikulud) ning autorikaitse alla kuuluva pildimaterjali kasutamisõigus pärast näituse lõppu. Ainus kohustuslik osa MU-leppes on siiski näitusetasu. MU-lepe ei kohusta institutsioone kunstnikele tunnitasu maksma ega kulusid katma. Lepe kohustab institutsioone selliste küsimuste üle läbi rääkima, kuid lepingusse tohib kokkulepitud summana kirjutada ka nulli. Paraku on nii, et järelevalvet MU-leppe üle Rootsis ei teostata ja selle eiramise või rikkumisega ei kaasne tagajärgi. MU-leppe rakendumisel täitis alguses avaliku valvekoera rolli kunstnike omaalgatuslik ühendus Reko, mis tänaseks enam ei tegutse.

WAGE USAs

MU-lepe seatakse rahvusvahelises kunsti­maailmas sageli eeskujuks, sest sellelaadseid kokkuleppeid leiab harva. Tavaliselt kujunevad tasumäärad valdkonnasisese regulatsiooni tulemusel ega ole siduvad. Kuidas veenda sellistes oludes kunstiinstitutsioone miinimummääradest kinni pidama? Sellise ülesande on endale seadnud New Yorgi kunstitöötajate algatus WAGE (Working Artists and the Greater Economy).

WAGE on huvitav näide, et rohu­juure­tasandil tegutsev organisatsioon saab kehtestada minimaalsed standardid ning teostada institutsioonide üle järelevalvet. 2010. aastast sertifitseerib WAGE kunstiinstitutsioone, kus tingimusi täidetakse. Kunstiasutused osalevad selles protsessis vabatahtlikult, esitades korra aastas oma eelarve ja makstud tasude ülevaate. WAGE väljastab oma märgise seega alati tagantjärele, kui institutsioon on alammääradest tõepoolest kinni pidanud. Kunstimaailmas võisteldakse pidevalt reputatsiooni pärast ja see on kindlasti üks tegur, mis kunstiasutusi koostööd tegema motiveerib. Õiglane töötasu on üks võimalus, kuidas oma head mainet kolleegide silmis kinnistada. Kui vaadata selle kodulehele, tuleb siiski tunnistada, et suuri ja rahvusvaheliselt tuntud USA muuseume sertifitseeritud institutsioonide seast ei leia. Aastate jooksul on märgise saanud ligikaudu 60 näituseasutust ning nende seas domineerivad projektiruumid ja mittetulunduslikud galeriid. Esimene muuseum, mis omandas 2018. aastal märgise „W.A.G.E.“, oli ICA Philadelphia.

WAGE on välja töötanud kolmeastmelise tasumäärasüsteemi, mille aluseks on institutsiooni aastane tegevuskulude eelarve (ingl k TAOE ehk total annual operating costs). Madalama astme näituseasutuste tegevuskulud jäävad alla 500 000 dollari aastas (454 000 eurot). Neile soovitatakse alammäärasid, mis on välja toodud tabelis. Keskmise suurusega institutsioonide puhul arvutatakse tasumäärad individuaalselt ning arvestamise aluseks on fikseeritud protsent eelarvest. Näiteks isikunäituse puhul arvutatakse miinimumtasuks 0,2% tegevuskulude eelarvest, rohkem kui kuue osalejaga grupinäituse puhul 0,03%. WAGE soovitab sel moel tasumäärasid viieteistkümnele eri tüüpi tegevusele, mille hulgas on ka performance’id, ettekanded ja kirjutamine. Kodulehel on ka tasuarvestuse kalkulaator, millega saab arvestada igale institutsioonile eraldi välja soovituslikud tasud.5 Seejuures ei tee sugugi mitte kõik veebis välja toodud institutsioonid WAGEga koostööd, ent kalkulaator pakub sellegipoolest kunstnikele orientiire, kuidas nende institutsioonidega võimaluse avanedes läbi rääkida.

Proportsionaalsel arvestusel on ülempiir. Kui institutsiooni tegevuskulud on üle viie miljoni dollari aastas, siis ei ole proportsionaalne arvestus WAGE märgise saamiseks enam kohustuslik. Kõige kõrgemasse kategooriasse kuuluvad institutsioonid, mille tegevuse eelarve on üle 15 miljoni dollari aastas (eurodes teeb see u 13 miljonit). Sel juhul on tasu arvestamisel aluseks institutsiooni täiskohaga töötajate keskmine palk, mitte protsent tegevuskulude eelarvest. Neile institutsioonidele kehtib ka maksimumtariif, mida ei tohi ületada.

Milline mudel sobib Eestis?

Küsisime septembrikuisel arutelul siin kirjeldatud kolme mudelit kolleegidele esitledes, kas ja kuidas oleks neid Eestis mõistlik kohandada. Mõnes osas oleme üsna kriitilised. Kuidas on näiteks WAGE jõudnud järeldusele, et just 0,2% näituseasutuse eelarvest on õiglane määr isikunäituse tasustamiseks? See tundub abstraktne ja põhjendamatu. Arusaadavam oleks arvestada ajakulu, nagu seda tehakse Rootsis ja Kanadas.

Kõik institutsioonid ei ole mõistagi ühesugused ja neilt ei saa oodata ühetaolisi lahendusi. Näituseasutuste võimaluste piiriga arvestamiseks oleks mõistlik jaotada need kategooriatesse. Ent kuidas seda teha? Kas kriteeriumiks peaks olema külastajate arv, aastane tegevuskulude või programmi eelarve? Või hoopis näitusepinna suurus – ruutmeetrite arv? Kas töötajate keskmine palk või direktori palk? Arutelus oleme üha uuesti jõudnud tagasi mõtte juurde, et Eestis võiks tasumäärade arvestamisel aluseks võtta miinimumpalga, millest sõltub ligipääs ravikindlustusele ja muule sotsiaalkaitsele. Oleme eesmärgiks võtnud töötada lähikuudel välja üks või kaks ettepanekut, mis on kohandatud Eesti kunstivaldkonnale. Arvutame need ettepanekud läbi ja kogume kolleegidelt vastukaja ning kevade poole loodame sellekohase kaardistuse samuti Sirbis avaldada. Nagu ikka: kui kellelgi on soovi selles protsessis kaasa lüüa, siis palun võtke meiega ühendust!

Tegevuse liik TAOE ehk
aastane
tegevuskulude
eelarve

Alamtasu

TAOE alla

454 000 euro

Apex Art

TAOE = 514 420 eurot

Creative Time

TAOE = 2 644 320 eurot

Museum of
Modern ArtTAOE = 250 miljonit eurot
Isikunäitus 0,2% 910 1030 5300 9080
Grupinäitus
(2 kunstnikku)
0,1% 450 515 2650 4540
Grupinäitus (3-5) 0,05% 230 260 1325 2270
Grupinäitus
(üle 6 kunstniku)
0.03% 135 155 795 1360
Teose linastus
või esitus
0.02% 90 100 455 455
Ettekanne, loeng
(uus, tellitud)
0.03% 135 155 795 1360

W.A.G.E.-i soovituslikud tasumäärad USAs. Tabelis on välja toodud alamtasud väikestele näituseasutustele, proportsionaalne tasumäärade arvutus kahe keskmise suurusega institutsiooni näitel (Apex Art ja Creative Time) ning maksimumtasud (MoMa näitel), mida ei soovitata ületada.

 

 

Näituseasutuse suurus

 

1 kunstnik

 

2-3 kunstnikku

 

4-8 kunstnikku

 

9-20 kunstnikku

1. Suur 430 430 x 1.5 430 x 2 430 x 2,5
2. Keskmine 330 330 x 1.5 330 x 2 330 x 2,5
3. Väike 220 220 x 1.5 220 x 2 220 x 2,5
4. Pisike 120 120 x 1,5 120 x 2 120 x 2,5

Näitusetasud Rootsis. Näide: kuue kunstniku näitus II kategooria asutuses tähendab 660 euro suurust nädalatasu. Grupinäituste näitusetasu jagatakse kunstnike vahel ära, kuid see ei pruugi jaguneda võrdselt.

Sõltumata asutusest, kus näitus korraldatakse, ja näituse pikkusest on kunstniku miinimumtasu isikunäituse puhul 430 eurot, väiksema grupinäituse (2–3 kunstnikku) puhul 330 eurot ning suurema grupinäituse (4 või rohkem kunstnikku) puhul 220 eurot.

1 https://www.carfac.ca/

2 https://carfac-raav.ca/2019-en/en-a1-2019/

3 https://carfac-raav.ca/2019-en/en-c1-c3-2019/

4 Vt ingliskeelset lepet https://www.kulturradet.se/soksida/?q=mu+tariff

5 Vt https://wageforwork.com/fee-calculator

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht