Toidu ja maakasutuse süsteemi kiire reformimine pidurdab kliimamuutusi ega ole sugugi kurnav kulu, vaid hoopis tulus äri.
Mida soovivad teada saada Viivi Luik ja Tõnu Õnnepalu, kui saavad esitada teineteisele viis küsimust? Ja mida nad vastavad?
„Vivaarium“ ei püüa olla kellestki-millestki parem või teravam või kõnekam või aktuaalsem. Vastupidi, raamat on valmis leppima isegi tähelepandamatusega, kui see vaid mingil moel rõhutaks vaikust.
Idaeuroopaliku antiliberaalsuse tegelikud tagamaad on püüd lahti saada pidevast alaväärsustundest ja taastada eneseksolemise uhkus.
Paevälja klindipealse ja Siselinna kalmistu ümbrus võiks olla paik, kus suremine, leinamine ja argielu kokku saavad ning üksteist toetavad.
Eakate arvates on Tallinna liiklus korraldatud autojuhi huvides ja kohati on tunne, et jalakäijale polegi õieti ruumi jäetud.
Religiooniuurija Michael Stausberg: „Vaevalt tuntaks sümpaatiat näiteks mõne riigi rahvuskiriku vastu, mis on aegamisi välja suremas“.
Me kõik saame oma täiuslikult puutetundetus postkarnaalses maailmas lakkamatult digitaalseid ekraane näppides päkapikkudeks ja killer-kääbusteks.
„Prozorovite majas“ tsiteeritakse „Kolme õde“ kohati üsna nutikalt. Tšehhovile dramaturgiliselt alla jääda pole häbiasi, pigem loogiline, koguni omamoodi väärikas.
Tallinnas alanud ettevõtmine on laienenud üle Eesti ning kokku on üksikpuude või nende rühmadena loendatud kümneid tuhandeid puid ja talletatud tohutut materjali.
„Ükssarvik“ on otsekui visuaalne idufirmanduse koguteos peaaegu kõigi mõeldavate tüüpsituatsioonide kohta.
August Krogan-Roley näitus on tõesti hea. Igal juhul mõjub see, nagu oleks koos Putiniga batüskaafi sattunud – tekib igasuguseid mõtteid.
Ludmilla Siim omandab väärilise koha Eesti kunstis vaid suure ülevaatenäitusega, kus Soome perioodi paremikuga kõrvu on väljas ka 1960ndate ja 1970ndate hitid.
Intriig jääb VAT-teatri „Kosmilistes saialilledes“ nõrgaks, karakterid seevastu näitavad, et tehtud on tõsist ja head tööd.
„Kõiksus“ on provintsinäitus üksnes geograafiliselt, mitte aga kunstilise, kuraatorliku või kujundusliku kvaliteedi poolest.
Hierarhiline sovetipärand koos tänapäeva arusaamaga, et kõigil on õigus, annab tulemuseks kummalise pudru.
Avakontserdi kava oli põhjamaine, karge ja tugines rahvustundele. Lood põimusid sisutihedalt kokku ja moodustasid vennalikult üksteise kõrval seistes toeka rivi.
„Riigisaladus“ näitab ilmekalt, kuidas äärmuslikus olukorras võib ka demokraatlik õigusriik muutuda indiviidi suhtes repressiivsüsteemiks.
„Joo vett oma august“ (Õp 5:15–19). Raimo Kangro õpetussõnadest järeldub, et olulisim, mis õpetaja õpilasele võiks pärandada, on ülesanne, mitte lahendus.
Oskar Goldbergi peamiseks teemaks on materialistliku tehnika võit metafüüsilise rituaali üle.
Nii Arvo Pärdi kui ka Pärt Uusbergi loomingut iseloomustab heakõlalisus, muusikalise materjali nappus, hõre faktuur, suhteliselt aeglased tempod, pikad vältused.
Raimo Kangro unustatud lavateos „Juku“ on muusikaliselt ja sisuliselt loogilise arenguga teos, kus jätkub põnevust, nalja ja äratundmisrõõmu igas eas vaataja jaoks.
Veneetsia filmifestivalil võis näha vaimsete häirete kujutamist ja kaubastamist igas võimalikus vormis ja mõõdus.
Elliott P. Montgomery: „Küsimusele „mida toob tulevik?“ on raske vastata. Tulevikustsenaariumide abil on võimalik avalikke arutelusid laiendada ja mõelda, mis suunas liigume.“
Veneetsia filmifestivali programmis leidus rohkelt filme, mis käsitlesid lagunevat suhet või perekonda
Alison Jacksoni näitus on Eestile hädavajalik, sest vaataja muutmisega näituse osaks osutatakse tema mõjutatusele.