Kuidas ka maailm ei muutuks, Eesti karistuseks on igavene põlevkiviorjus.
Suurbritannias on viimase aja suurima vastumeelsuse immigrantide suhtes põhjustanud idaeurooplaste, peamiselt poolakate, aga ka eestlaste sisseränne.
Vahetult pärast Teist maailmasõda arutati Lääne-Euroopa riikide ja Ameerika valitsuses ning ÜROs tõsimeeli varsti Euroopast algava suure väljarändamise üle.
Kunstnik Katarina Meister läheb filmis „Monument vanaemale“ Tallinnast 5000 kilomeetri kaugusele itta otsima küüditatud vanavanavanaema hauda.
Segregatsioon ühes valdkonnas võib üle kanduda teise valdkonda ja järgmisse põlvkonda. Nõiaringi aitaks katkestada suhtlust ja integratsiooni toetav vaba aja tegevus.
Kahju, mis sünnib vaenuteost, on ulatuslikum kui üksikohvri läbielamised või temale otseselt tekitatud kahjustused.
Eestis on kõik eeldused selleks, et meie paindliku, edumeelse ja eduka riigi nägu saaks ka läbi riigiõiguse prisma Eesti rahvusvahelise kuvandi osaks.
Hologrammid on uus kullapalavik meelelahutustööstuses ning selle elujõud pannakse lähiaastatel proovile.
Kinnisvaraarendus tuleb planeerida sinna, kus on juba olemas väga hea ja tõhus ühistransport. Atraktiivse linna vundament on kiire ühistransport ning jalgsikäimiseks sobivad asumid.
Evald Okka muuseumi XVII hooaja avanäitustega on taas ajaloolise hoone kõik korrused ja eriilmelised sopid väga hästi ära kasutatud.
Kaose Kogudus on ruumiinstallatsiooniga „Retrospektiiv“ toonud näitusesaali kivid, kaose ja spontaanse loomingulise protsessi. Nende näitus on pidevalt muutuv protsess.
Festival kujunes subkultuuridele iseloomulikuks: ansambleid oli palju, aga publikut ehk isegi vähem kui bändides liikmeid kokku. Esinejad hinnaalandust ei teinud.
Selle vabaõhulavastuse puhul on tegu haridusliku looga meie rahvusvärvide sünnist ja elust.
Võib kuluda mitu põlvkonda, enne kui saabub sula ja musta või valge vahel valimise asemel lubatakse jälle avalikult hallilma eeliseid tunnistada.
Ants Martin Vahur: „Filmitegemise juures on tehnilisus vaid väike osa, ja sotsiaalsus äärmiselt oluline. Esimesena lendavad inimesed suhtumise, mitte oskamatuse pärast.“
Robert Doisneau’ näitus on suurepärane pilguheit romantilisse Pariisi, kuid suudab pakkuda huvi ka professionaalidele ning tõstatab küsimusi tänavafotograafia võimalikkusest reguleeritud maailmas.
Grigori Služiteli romaani „Saveli päevad“ võib soovitada kurbuse, meeleheite ja isegi jalaluumurru leevenduseks.
Andrus Kasemaa „Vanapoiss“ tuletab rahvuskultuuri poliitilistele kallistajatele meelde, et vaesus on suur, eestlased koledad, pidutseda pole siin midagi ja tegelikult oleme me rumalad.
Eri Klasi 80. sünniaastapäeva puhul esitati maestro karjääris märgilise tähtsusega teoseid ja astusid üles tema koostööpartnerid.
Kui laulupeo tuleku teema lõikab kahe tunni pikkuseks Rein Veidemanni mõõtu ekspert, tuleb kahetseda ainult ajanappust.
Sel kevadel üllatas Tallinna 32. keskkool teatrisündmustega, mis ületasid selgelt kooliteatri piiri nii repertuaarivalikult kui ka tasemelt.
The Biofilm Sistersi lavastust võib olemuslikult kirjeldada kui nelja naise ühist stand-up’i, kusjuures huumor on mõnuga ja mõnusasti üles ehitatud.
Alain Mabanckou „Katkine Klaas“ on voogav tekst, täis Kongot ja maailmakirjandust.
Prantsuse kirjanik Leïla Slimani peab oma teostega võitlust meeste ja naiste võrdsete õiguste eest.
Nukuteatris pole poliitilist teatrit sugugi vähem kui sõna- või muusikateatris: alati on kunstnikke, kes hindavad teatri poliitilist potentsiaali, nagu on nad ka alati vähemuses.
Kaarel Tarand, „Sisyphos tuhamäel“
Tarmo Soomere, „Riik kui õiguse ja teaduse ühine hool“
Kristiina Kukk, „Segregatsiooni nõiaring“
Intervjuu „Tšernobõli“ kaameramehe Ants Martin Vahuriga
Dokumentaalfilm „Monument vanaemale“
Tartu Uue teatri kammerooper „Emajõe ööbikud“
Robert Doisneau’ näitus „Pariisi lood“