Maksukoormust kergitades võiks valitsus end uppumisest päästa.
Sõnavõtt Eesti Kultuurkapitali klassikatõlkeprogrammi „Hieronymus“ esimeste köidete esitlusel Tallinnas Kirjanike Majas 27. V 2019.
Heli Allik: „Küsimus, kuidas on võimalik olla kirjanduses geenius ja moraalses plaanis lurjus, tõuseb seoses Louis-Ferdinand Céline’iga taas ja taas esile.“
Mati Sirkel: „Hermann Brochile ülioluline väärtuste küsimus pole meie neurootilisel ajal põrmugi aegunud, vaid üksnes tungivamaks muutunud.“
Floris van den Berg: „Mul on unistus, et lapselapsed küsivad minult ühel päeval õudusega: „Vanaisa, kas on tõsi, et kui sa noor olid, siis inimesed sõid loomi!?““
Torontos on ette võetud sajandi suurprojekt ehitada uus Eesti Maja. Ambitsioonikas arhitektuur ja läbitöötatud äriplaan võidab juba südameid, aga mitte terves kogukonnas.
Eesti praegust punkmuusikat iseloomustab mitmekesisuse nappus koos kõva kaldumisega käredamale küljele.
Põnev on jälgida, kuidas rollid rikastuvad iga järgmise esituskorraga.
Kuulajani jõudis Juhan Viiding kogu oma vastuolulisuses, igast küljest vaadatuna, kuid mitte ühe kitsa tõlgenduse piiridesse surutuna.
Väinö Poikalaineni ja Enn Ernitsa uues teoses võimalike sugulusseoste üle lähikonna või kaugemate piirkondade vahel ei arutleta – teos on rangelt kirjelduslik.
Mihhail Idovi „Humorist“ on usutav lugu nõukogude humoristi elust. Peategelane Boriss Arkadjev on pisut stereotüüpne, aga õnneks piisavalt nurgeline, nii et ei teki kiiresti tüdimust.
Kuigi mõned kõrvalteemad, nagu arutlus loomade õiguste üle välja jätta, on Robert Nozicku põhiargumendid praeguseks oma aktuaalsusest palju kaotanud.
Kuidas arvestada linna avalikus ruumis võrdväärselt elanike soovide ning tolmeldajate vajadustega? Milline on põnev ja elurikas keskkond, mis sobib kõigile?
Tuleb leida tasakaal sõnavabaduse kui demokraatliku ühiskonna ühe nurgakivi ning võrdõiguslikkuse, avaliku korra jne kaitsmise vahel.
Hea kirjanduse puhul peidab stiil vead nagu Haapsalu salliga, lastes ainult vilksamisi osava lõime taga aimata maksaplekilist säärt.
Muheda kammerkontserdisarja jaoks on raske ette kujutada sobivamat saali kui Hopneri kaupmehemaja omaaegsete ehitusdetailide rikas diele.
Eesti rahvuslikku julgeolekut tuleb kaitsta nii Nõukogude Liidu nostalgia kui ka Venemaa, selle uuenemise, eest.
Nelly Sachsi luulet kannab korraga nii sügavalt isiklik ja juudi rahva saatusega seotud kui ka kosmiline ja universaalne mõõde.
Kaks empiirilist fookust, Kõivu näidendite maailmalikkus ja Undi lavastustest mängulisus, kujundavad teose „Mängitud maailmad“ teoreetilist raamistikku.
Varasematega võrreldes on tänavune EKA lõputööde näitus ühiskonnakriitilisem. Seal on rohkelt õnnestunud töid, kuid mõnel juhul jääb mulje, et kontseptsiooni ei ole süvenetud.
Mihhail Idov: „Kui „Humoristi“ kirjutama hakkasin, ei teadnud ma veel, kas julgen hakata ka selle režissööriks.“
Kammermuusikast tuleb kindlasti esile tõsta noorte interpreetide Marten Altrovi ja Johan Randvere kontserti, kus kõlasid ainult eesti heliloojate teosed.
Rail Balticu alla mineva rahaga saaksid teadlased järgmiseks kümneks aastaks oma toetuse mitmekordistada.
Marju Lepajõe, „Sõnakunst ja müra“
Peeter Olesk, „Julgeolek sinus eneses“
Ago Samoson, „Tuulikud, tuhnurid ja radarid“
Sergei Metlev, „Vaenuõhutus ja väljendusvabadus“
Kaur Riismaa, „Tuha(t)kunstnik. Stiil ja viga“
Intervjuu tõlkija Mati Sirkliga
Eesti kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“
Nelly Sachsi luulekogu „Tähestiku laip tõuseb hauast“