Maarja Nuut: „Seisund, mille poole laval püüdlen, on tunne, et õõtsun kujutletavas võrgustikus kuskil vahealas, ja selleni pääseb vaid muusikat tehes või tantsides.“
Film Jackist on oma moraalse kompassi läbikatsumiseks hea lakmuspaber ning annab võimaluse mõtiskleda selle üle, milline peaks olema eluilguse ja kunsti suhe.
Ükskõik kust pargi otsast ka ei vaataks, eksponeeritakse pargiuuendusega vaid üht dominantset objekti, skulpturaalse karniisiga pargikohvikut.
Eesti 200 aasta juubelit tähistades on mõistlik vaadata tagasi ja mõelda, kus olime saja aasta eest, kui meie vabariik tähistas oma 100. aastapäeva.
Bruno Ganz: „Lars von Trieri vägivald puudutab sind, sest sa näed seda sellena, nagu see tegelikult on.“
Piret Raua esimese täiskasvanutele mõeldud raamatu peateema on tunnustusevajadus. Seejuures ei unistata mitte niivõrd lähedase heast sõnast või kaaslase suuremast tähelepanust, kuivõrd avalikust kiitusest.
Jaap Blonk: „Olen vananev artist, keda välisilm üha enam ja enam hülgab. Ainuke, mis mind päästa võib, on pühendumine loovtööle.“
Niipea kui kriitikud midagi liiga enesekindlalt väidavad, astuvad esile kunstnikud, kes tõestavad edukalt täpselt vastupidist.
Gábor Stépán: „Ungaris on teadussüsteem valitsuse poliitika osa ja seega pidevalt muutuv. Paljuski sõltub see valitsuse stiilist.“
Kadri Noormets: „Me ei peaks looma nii palju lavastusi, vaid minema sügavamale, olema iseseisvamad ja isepäisemad.“
Henri Hütt: „Kui juba kollektiivselt kokku tulla, siis miks mitte ka teadvustada, et publik pole vähem tähtis, kui on vaatemäng.“
Doktorantuur ja teadustöö tegemine erinevad valdkonniti ja kohati on nende hindamine ühesuguse mõõdupuuga ebaõiglane.
Judith Parts: „Ma arvan, et noored ei tohiks olla liiga kuulekad. Mina kaotasin selle tõttu julguse ise midagi luua.“
Tänavune „Sügisfest“ tõi kokku muusika interpretatsiooni, heliloomingu, improvisatsioonilise muusika ning nüüdisaegsete etenduskunstide üliõpilased ja õppejõud.
Hollandi kirjanik Sana Valiulina kirjeldab romaanis „Brežnevi lapsed“ eestlaste ja mitte-eestlaste isevärki kooselu.
Areng toimub ainult siis, kui me tuleme välja oma mugavustsoonist, milleks on praegu Maa. Retsept selleks ei ole ei lihtne ega valutu.
Jagamatu ja jaotatud terviku eristamise eksistentsiaalseks aluseks on kiviaegne jahisaagi tükeldamise kogemus.
Kas igal põlvkonnal on oma Nublu, Sipsik ja Lotte? Jah, on – ja neid tuleb veel. Lastekirjanduse elujõu tagab muutuva maailma peegeldamine fantaasiaküllaselt ja meeldejäävate tegelaste abil.
„Augustuses“ püstitatud armastuse ja õnne teema on eluks põhimõtteid kujundavale noorele inimesele enam kui aktuaalsed.
Guido Kangur näib väliselt hämmastavalt Beethoveni moodi, kui tuhiseb ringi, hallid lokid metsikud ja tujukad. Rolli siseilm on lahendatud pehmemalt, trampiv jonnakus mahendatud soojalt lapselikuks.
Kommunismiohvrite memoriaali ja kavandatava jalgpallihalli konflikt tõstatab küsimuse, millised ehitised linnas üksteise kõrvale sobivad.
Petr Zuska „Romeo ja Julia“ lavastuses otsitakse kehakeele kaudu uusi värve ja lahendusi sajandeid maailma köitnud armastusloole.
Kris Lemsalu skulpturaalse moekunsti lembust saab tõlgendada üleskutsena tutvuda inimese esitava loomusega ja seeläbi teadvustada esitamistegevuse moonutavat, mutileerivat mõju isiksusele.
Ülo Pikkov, „Juubelikõne tulevikust“
„Digitaalne uusšamanism“, Peeter Lauritsa intervjuu Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärvega
Meelis Oidsalu, „Kahtlaselt mõjus Kris Lemsalu“
Sissevaade teadusdoktoriks pürgimise protsessi
Art Leete, „Hämaruse rahvad. Jugid, Siberi algupärased eurooplased“
Intervjuu „Nu-performance’i“ festivali kuraatorite Henri Hüti ja Mihkel Ilusaga