Filmilindifestival püüab rahuldada sisemist soovi anda lindil olevale filmile sõna otseses mõttes mingi käegakatsutav mõõde.
Miks peab üks kasvaval riigieelarvelisel toel tegutsev eramuuseum end laiendama lähiajaloo niššides, mis on mujal juba suurelt ja hästi kaetud?
Kui me oleme välja suremas, siis ei tulene see sisemisest (viienda kolonni) või idapoolsest õõnestustegevusest, vaid poliitiliste otsustena omaksvõetud sotsiaal-majanduslikust mudelist.
Xavier Giannoli: „Ma olen kristliku kasvatusega skeptik, kes tunneb usuteema vastu sügavat austust.“
Pealkiri „Kremli ööbikud“ sätib ootushorisondi poplauliku kui ideoloogia tööriista fenomeni avamisele, kuid seda latti lavastus ei ületa.
Kõigile kehtiva tõe otsimise kõrval võib näitleja eesmärk olla ka teadlik ambivalentsuse külvamine.
Tanel Veenre: „Alati ei pea ise muutuma, las muutub ümbritsev ja saan uue tähenduse.“
Avalikku ruumi kujundatakse standardeid järgides liiga konventsionaalselt. Nii puudub kasvavale organismile loominguline vaimutoit või on see asendatud toidulisanditega.
Pärnu muusikafestival tõestab, et väiksusele vaatamata on Eesti, eriti muusikaga, Euroopa loomingulises ja kultuurilises arengus selle tähtis ja kõnekas osa.
Riho Västrik: „Dokumentalist peab olema väga tundliku sotsiaalse närviga, aga ka üleüldse haritud inimene.“
Kunstliku inimese loomine ei ole ainult tehniline probleem, vaid on seotud poliitiliste, moraalsete ja teoloogiliste küsimustega.
Detroit on nagu inimene, kes halbadel päevadel ei suuda enesegi eest hoolt kanda, aga parematel päevadel jääb energiat üle, et ka teiste eest hoolitseda.
Üheteistkümnest „Nõukogude hipide“ albumi loost on ainult kaks sellised, mida tolleaegne Nõukogude Liidu hipi oleks saanud plaadilt kuulata.
Ruudt Petersi näitus „Bron“ on astraalne, kunstniku elu meelevaldne pusle, üks paljudest võimalikest ja samal ajal ainuvõimalik.
W. S. Maughami arvates on romaani eesmärk pakkuda lugemisnaudingut ning autori tundmine aitab meil seda paremini nautida.
„Meretaguse paradiisi“ maailm Sadamaaidas saab ja jääb isiklikuks igale vaatajale, kellel Saaremaaga side, olgu juurdumine siis sündimisega ettemääratud või aastate ja aastakümnetega ise tekitatud.
Kunstiresidentuurid ja näitused perifeerias esindavad noorema põlvkonna horisontaalset kunstielu. Need eristuvad kunstielu vertikaalsest paradigmast, mille siht on üksikute kuraatorite ja väheste kunstnike näitused keskustes.
Khalil Gibrani ajatus armastusloos kritiseeritakse õhkamiste kõrval teravalt usueliiti ja naisi kammitsenud patriarhaalset ühiskonnakorraldust.
„Seeme lume all“ on kuldlõige läti kirjaniku Knuts Skujenieksi parimatest luuletustest läbi aegade. Suur osa neist on kirjutatud vangilaagriaastatel.
Eero Epneri „Näitlemine autentsuse ajajärgul“
Tristan Priimägi, „35 millimeetrit ajas tagasi“
Kaarel Tarandi „Vabamu, habras asi valel põhiteesil“
Karl Lembit Laane „Venestamisest ja integratsioonist. Tagasihoidlik ettepanek“
Pärandikirju V. Marju Kõivupuu „Mäletavad ja tõtt kõnelevad (pärand)maastikud“
Tartu Uue teatri „Kremli ööbikud“
William Somerset Maughami „Kümme romaani ja nende autorid“
Mooste külalisstuudio projekt „Metsik. Käärimine normaalsuse äärealadel“