Mitmete Euroopa maikuistel teatrifestivalidel nähtud lavastustega meenutati 1968. aasta sündmusi nii Euroopas kui ka Ladina-Ameerikas.
Kas see pole mitte meilegi siin Eestis tuttav tunne: kusagil minevikus oli üks müütiline n-ö meie aeg, kuldne hõllandus, täiuslik ja nüüdisajast tõelisem.
Lõpuni mineva ja läbiraputava Aafrika nüüdiskunsti eest on kontinent maksnud oma dramaatilise ajalooga kallist hinda.
1978. aasta NLKP Keskkomitee määrus ja mida on meil sellest õppida
Endine maarahvas armastab end nimetada metsarahvaks, kuigi ei oska ega taha elada õieti ei maal ega metsas – ja ega tal linnaski elamine veel hästi välja tule.
Kuidas kõige kiuste julgeda jääda humanitaariks?
Selleaastased lõputööd kinnitavad üha selgemat suundumust kunstniku tüüpi loojatest ühiskondlike valupunktide osutajateni ehk konkreetsest hajusama suunas.
Nõukogude ajal tuli etnograafidel otsida ja leida klassivõitlust, lähtuda evolutsiooniteooriast, lahterdades kultuure enam- ja vähemarenenuiks.
Valter Lang selgitab, kuivõrd mitmetahuline on rahvaste ja keelte minevik, ning näitab, et inimeste, geenide, esemete ja vaimse kultuuri seosed ületavad tänapäevased riigipiirid ning nende tuvastamine on keeruline.
Tehnokraatlikult ja e-edvistades oleme targa linna arendamisel unustanud targa inimese, kes oskab teha energiatõhusaid ja kliimasõbralikke valikuid.
Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisarendamine tuleb sisse kirjutada riigi eesti keele arengukavasse ja kõrghariduse programmi ning tagada rahastus.
Ega reekviemgi ole muud kui üks suur itkemine, kus küll isiklik läbielamine on üldistatud kiriklikest tavadest lähtudes kollektiivseks kaebekogemuseks.
Kuidas saada kuulsaks selleks midagi tegemata? Passiivse mudeli juures on kõige olulisem ära hoida esimese koosseisu mõttetu ja enneaegne legendiks saamine.
Peale eri stiilides kontserdikavade meistritelt ja ansamblitelt korraldati Tallinna kitarrifestivalil sel aastal esimest korda rahvusvaheline kitarrikonkurss.
Tudengid mängivad laval rahvamänge, hullavad üksteisega – seal ei paista olevat muid kommentaare kui see, et elav mäng ja pärand lõpetavad ükskord museaalina.
Aija Sakova, „Rahaäng ja julgus. Kuidas kõige kiuste julgeda jääda humanitaariks?“
Marin Mõttus, „Türgi ja Eesti ühine aeg ehk Onu Suat ja teised“
Toivo Tammik, „Vaimsest kraavikaevamisest, füüsilisest ka“
Antti Roose, „Ligi-null-energia inimene“
Keele-elu: Martin Ehala identiteedi mõistest
Valter Lang, „Läänemeresoome tulemised“