Kui mõelda elujõule ja uutmoodi vananemisele, siis tuleb eluea pikenedes 90aastaseltki veel rokkida.
Kord, millega nõutakse selget väljendumist, on olemas, aga seda ei täideta.
Vanainimese kuvand on olnud pikka aega kõrgest kunstist välja tõrjutud, kuigi selle kaudu saab avada ka märksa laiemaid teemasid.
Heili Volberg-Raig: „Praegu on paras aeg seenioride maju propageerida: kui neist rääkida, peab olema ka midagi ette näidata.“
Edu tagavad „riigile ei maksa loota“ teadvustamine ja lahendusvariandid, kuidas teha edaspidi teistmoodi.
Äkitselt toob elu su ette kiired muutused – ja sa oledki üks vanakuradi nõid, kes on oma seisukohtadega ees.
Kas riigireform aitab maha lõhkuda „silotornid“, kus ametkonnad on end aastate jooksul kindlustanud, nii et see häirib täitevvõimu tõhusat toimimist?
Mart Saarma: „Ainult väga kvaliteetsed alusuuringud toovad kaasa radikaalse innovatsiooni, mis loob uusi turge.“
Kui nõustuda Friedelliga, et kõik uus paistab algul haige ja dekadentlik, siis võib oletada, et dekadentlik kultuurilaine tõi kodanlikult korralikku maailma esiotsa iiveldavalt palju uusi aistinguid.
Kui XVI–XVIII sajandil püüti ennekõike pikendada vanade eluiga ja säilitada vitaalsust, siis alates XIX sajandist soovitakse vanadus üldse kaotada.
Pirjo Lyytikäinen ja Matthew Potolsky: „Dekadentlikke kirjanikke ei sidunud mitte ühine eesmärk, vaid tunne, et ollakse üleminekuaja muutuste keerises kultuurilises mõttes autsaiderid.“
Elisabeth Moss: „Euroopas osatakse hinnata kunstilisi ja vastuolulisi filme.“
Sirje Runge: „Minu elu mõte on muutumises. Puhastan ideid ja avardan ruumi, kus elan, võitlen oma hingelise ja vaimse vabaduse eest.“
Tänapäeval ei panda enam imeks, kui 70. eluaastates inimesed rabavad tööd teha, ent 80. eluaastatesse jõudnud töörügajaid vaadatakse vaimustusega.
Ruben Östlund: „Inimeste käitumine sõltub olukorrast ja asjaoludest. Üksikisikut ei saagi sellise käsitluse puhul õieti milleski süüdistada. “
Zuga vaatleb tantsu, heli ja video abil tempot inimese sees ja väljaspool teda, võrrelduna ka looduslike rütmide ja tempoga igapäevases tehislikus elukeskkonnas.
Luule ja filosoofia tundmine, võime oma mõtteid ja meeleseisundeid selgelt ning kujundlikult sõnastada peaks olema iga küpse kultuuri loomulik osa.
Igal valikul on omad riskid, aga tsiteerides üht rahatarkuse koolitusel osalenut: „Kõige suurem risk on riske mitte võtta.“
Soomes 75. Worldconil välja antud Hugo auhinnad näitavad, et ulmekirjandus on värske ja elujõuline. See teeb võimalikuks ka eesti ulmekirjanduse edu rahvusvahelisel areenil.
Aastatel 1985–1991 avaldas Melodija hämmastava hulga eksperimentaalset muusikat, muu hulgas Balti riikide iseseisvusliikumist toetavaid laule.
Klassikalises mõttes lavastusi seekordsel SAALi biennaalil peaaegu ei olnudki ning nii mõnigi etendus viis publiku üleüldse teatrisaalist välja.
Kui noorust ja tegusust ülistav avalik sõnum vanadust ei malda hinnata, siis meenutavad selle väärtust pilvi maalivad kunstnikud.
Liisi Uderi „Uue eakuse rahvakogu“
Leonore Riitsalu „Vanemaks eaks rahaasjade planeerimine on ebamugav“
Närviraku kasvufaktoriga Parkinsoni tõve vastu. Intervjuu Mart Saarmaga
Kaks Venust. Intervjuu Sirje Rungega
Kai Kaljo näitus „Vanadus@vabadus“ Vabaduse galerii
Eluea pikendamise lühike kultuurilugu
Mai Levini „Vana haljas vabadus“
Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest
Globaalne ulme Helsingis
Rein Raua luulekogu „Unelindude rasked saapad“
Kui süüst ja valust saab ressurss. SAALi biennaal
Retk ebamugavustsooni. Intervjuu Ruben Östlundiga