(Kunsti)institutsioonidest, mis annavad oma panuse iseseisva mõtte väljendumisse siinses kultuuriruumis.
Anzori Barkalaja: „Ühiskonnas on kraadhaaval konna keetmise mentaliteet tugevalt sees.“
Kristjan Mändmaa: „Võib hellitada lootust, et ehk ei langegi enam surutis linna peale.“
Laur Pihel: „Linnas on tõsidust väga palju, rohkem on rõõmsat meelt ja rahulolu, häid mõtteid ümbritsevast keskkonnast.“
Esimesed teated Eesti ala puu- ja köögiviljaaedadest pärinevad XIII sajandist.
Üks päris sünge lugu on lavastatud, üks päris ilus sünge lugu.
Jalmari Helander: „Kinos peaks nägema midagi sellist, mida igapäevaelus ei näe.“
Viljandi kultuuriakadeemias keskendutakse meie oma materjalidele, tehnikatele ja meistritele.
Ooperis „Mihhail ja Mihhail mängivad malet“ on provokatiivsel moel teostunud kunstist pärit romantilise geeniusemüüdi ülekanne spordi valdkonda.
Schrödinger näib arvavat, et kõlbelisuse paratamatuks tunnusjooneks on vastandumine ego tahtele.
Kriminull (motiiv, võimalus, relv) on kriitiku otsitud konks ja lavastaja harpuun Dostojevski püüdmiseks.
Priit-Kalev Parts: „„Karu maju“, reguleerimatust ja segadust on väga palju.“
Kas Subbi elulugu on kunstiteaduslik tekst sellele vaatamata, et autor väidab vastupidist?
Mõeldes sajanditagusele Armeenia genotsiidile
„Äärelinna bluusis“ näidatakse, kuidas isiklik traagika sumbub üleüldisesse ühenäolisusse.
Väike uurimisretk Viljandi muusikamaastikul
Rait Sulg: „Eesti filmid lähevad üldiselt hästi.“
Läbimõeldud maapõuepoliitikaga arenenud rikaste riikide sekka
Kunstiga vahetu suhtlemine aitab seda mõista.
Ott Aardam: „Teater peab olema avatud kultuurikeskus, mitte üksnes maja, kus õhtuti antakse etendusi, muul ajal aga inimestel sinna asja pole.“
See tõde on olendite ja asjade, sõnade ja tunnete hägu, mis on kõigile selge.
Eesti maaülikooli limnoloogiakeskuses uuritakse meie siseveekogude elustikku.
Kristiina Alliksaar: „Usun, et suudame peagi remonditud teatrimaja väärika sisuga täita.“