„Mis on Eesti riigi mõte?”
Illusionist Putin Venemaa demograafilist paratamatust väärata ei suuda.
Selles verandade ja katuste loos saavad kokku rahvakunsti loovus ja argikultuuri anonüümne mehhanism.
Mart Soo: „Värskuse hoidmiseks ongi tarvis just seda noateral kõndimise tunnet.”
Tallinna Kunstihoone 80 aasta juubelinäitusest kumab programmiline püüe eraldada kunst ühiskonnast.
Mariliis Lilover – Eesti arhitektuuri „kadunud laps”
Mario Carpo: „Mulle meeldib eestlaste optimism, et tehnoloogia abiga suudame luua parema homse päeva.”
Marten Kaevats: „TABi visioonivõistluse eesmärk on pakkuda Viru väljakule uus lahendus.”
Bloomsbury kirjastus tutvustamist ei vaja ning raamatu avaldamist seal võib pidada suureks kordaminekuks.
1960ndate ja 1970ndate skulptuuris on näha veel orgaaniline sild minevikuga.
Indrek Männiste: „Uuem Milleri uurijate põlvkond on seksuaalsuse küsimuse juurest edasi liikunud.”
Eile esilinastunud „Kirsitubaka” muusika on Sten Šeripovi värskeim töö.
Roosade lindude ja pööraste hobuste järel sprintides said häbibarjäär ja ebamugavustunne natukeseks ületatud.
Richard Kaljo nagu paljud teisedki tema põlvkonnakaaslased on oma kõrgperioodiks pidanud Pallase lõpetamise aega ja sellele järgnenud aastaid.
Kuigi suuresti kärbitud ja tihendatud, jääb „Brandi” lavastuse peategelaseks just sõna ning jäägitult kaasa tõmmatuna ibsenlikust kujundiküllusest ununeb näidendi sobimatus lavale.
Jaan Toomiku debüüt segab realismi sürrealismiga, ärkvelolekut unenäoga.