-
See koostöö oli 1994. aastal Eesti Draamateatris “Kirve ja kuu” lavastus, kus Kaljo Kiisk mängis ühes Kersti Kreismanni, Jüri Krjukovi, Andrus Vaariku, Mari Lille ja Tõnu Mikiveriga. Tiit Potaarik oli teadupoolest viimane Kiisa lavaroll, kuigi ta võinuks mängida veel ja veel.
Hiljem olen tihti meenutanud Kiiska proovides ja unistanud, kuidas saaks tema proovitegemist teatrikooli õpilastele näidata. Kahjuks ei mõelnudki välja.
Ma ei ole kedagi enne ega pärast seda…
-
Esietendusel kummardasime, saime lilled. Ja siis tuli Liisu ja kinkis mulle lille. Igal etendusel kinkisime teineteisele lille. See ei olnud mingi näitemäng, vaid see oli meile mõlemale vajalik.
Ma pole elus ei näitleja, ei inimesena niisugust asja teinud ja kas ma teengi enam. See, kuidas me seal kinoliidu konverentsisaalis Liisuga proove tehes kogu aeg istusime, oli pööraselt huvitav.”
Nii rääkis veel mõni aeg tagasi Kaljo Kiisk…
-
Tosinkond aastat tagasi enne 70. sünnipäeva pikemalt juttu ajades rääkis Kaljo Kiisk mulle muu hulgas järgmise loo: “Käisime koolipoistena juba varakevadel meres ujumas, kui horisondil veel jäätükid hulpisid. Meil, poistel, oli selline loll komme mööda mõrratiiba sügavuse poole liikuda ja sukelduda alla vaatama, mis mõrrapäras sees on. Ükskord ma järsku tundsin, et jalg on võrgus varbaid pidi kinni. Jäin rahulikuks, tegin “kella”, tõmbasin pea põlvede ligi…
-
Epp Annuse ilukirjanduslik debüüt on ühtaegu kunstmuinasjutt kui ka selle muinasjutu töötlus, omalaadne retk muinasjutu sisemusse. Vahest isegi veelgi kaugemale – retk Kaunitari ja Koletise loo lõpus või selle taga peituvatesse arhetüüpidesse, mõtte- ja tundemudelitesse, mis ei näi autorit huvitavat mitte ainult selle sõna akadeemilises vaid ka esteetilises tähenduses. . . .
Iseenesest võib raamatut nõnda kirjeldades jääda mulje, nagu oleks tegu mingi järjekordse dekonstruktsiooni või pea peale pööramisega, kuid…
-
Kirjanduslikku rünnakut toetavad kenasti messi ajal mitmekülgset kultuuriprogrammi pakkuvad rootsieestlaste traditsioonilised kultuuripäevad “Estival ’07”. Ja tagala on samuti kõva – eesti vaimukultuuri on eesti haritlaskond Rootsis järjekindlalt levitanud juba rohkem kui 60 aastat.
Eesti osakond (et mitte öelda stend või ständ paviljonis) messil on kujundatud musta kastina, mis, teadagi, saab sisaldada ainult saladusi ja salapärast. Messil trooniva musta kasti leiutajad põhjendavad eesti kirjanduse esitlemisvormi eesti kirjanduse tundmatusega…
-
Kui kultuuriministeerium hakkas varakevadel taotlema eelarveraha, paistis pilt summade järgi üsna lootusrikas. Mis juhtus, et juba riigi eelarvestrateegiasse kirjutatud summa haledalt väikeseks on kahanenud?
Keeruline on vastata, et mis juhtus. Riigieelarve strateegia (RES) tegemine oli sellele valitsusele, kõikidele ministritele uus. Inimesed olid ju alles tööle tulnud. Suve jooksul on strateegias rahalised proportsioonid oluliselt muutunud. Strateegia sündis siiski ministeeriumide läbirääkimiste tulemusena ja selle aluseks oli koalitsioonileping, mille punktid…
-
Suveräänsus atoopilises maailmas
Suveräänsusele osutavaid väitlusi saatma kippuv segadus ja vastuolulisus on sügavate juurtega: see mõiste ise on läbinisti problemaatiline. Mõned kriitikud, keda võiks nimetada realistideks, väidavad, et suveräänsuse mõiste pole enam üldse ajakohane, sest täiskäigul üleilmastuvas maailmas lahknevad tegelikud võimupiirid järjest enam riigipiiridest. Riigid suutvat tänapäeval üha vähem oma kontrolli all hoida raha- ja muude ressursside, eeskätt aga teabevoogu. Katse tõkkepuu ja sauaga veebiliiklust korraldada…
-
Autostumisest tingitud inimkadudest on viimasel ajal Eestiski hakatud rääkima mitte kui edeneva eluga kaasnevast paratamatusest, vaid kui häbist. Vähe räägitakse aga veel autostumise sotsiaalsetest mõjudest. Ühed olulisemad nendest on inimeste kaugenemine üksteisest, sõltuvuse suurenemine ja elukeskkonna inimvaenulikumaks muutumine.
Autoomanikul on tunne, justnagu saaks ta auto abil kaasinimestega rohkem lävida: täna astun läbi Vergi Jussi juurest, homme sõidan külla tädi Maretile Antslas. Isegi kui selline ringisõitmine ehk…
-
Eesti on ilmselt üks neid maid, kus puu maharaiumine võib põhjustada suuremat avalikku nördimust kui inimkätega püstitatud hoone lõhkumine. Mitmesuguste pühaloolisse või mütopoeetilisse pärimusse hõivatud loodusobjektide hulk on Eestis tänaseni suur. Rahvajuttude põhjal on oluline osa Eesti maastikest olnud Kalevipoja ja teiste hiidvägilaste tegutsemisväli, Jakob von Uexkülli keeli – nende Wirkraum, ja õieti osalt vägilaste endi kujundatud (“sängid”, “künnivaod”, “kivid”, “jalajäljed” jne). Seda pärimusterikkust ei seleta…
-
Hiinlased ja korealased on eurooplase arust ühte nägu, ühed pilusilmad kõik. Nemad ise muidugi väidavad, et ka mongoliidse rassi seas on ilusaid ja inetuid, meeldivaid ja ebameeldivaid tüüpe. Ent selle hoomamiseks peab nägusid hoopis hoolikamalt silmitsema, kui võõras seda tavaliselt teeb.
Kõik moslemid on uskmatu meelest ühesugused. Tegelikult on neid väga palju liike, araabiakeelse terminiga firqua, mis tähendab “osa, jagu; salk, rühm; klass; ansambel; meeskond; sekt”. Jah,…
