-
Maailma suuruselt viienda riigi Brasiilia kohta on kaks nädalat tõesti kokku surutud aeg. Kuid tundes oma võimeid pigem jäljekütina kultuurmaastikul kui rajaleidjana madudest ja insektidest kubisevas ürgmetsas, jätsin kõrvale tungivalt soovitatud Iguasso joad Uruguai ja Argentiina vahele jäävas Brasiilia lõunakiilus, Amasooniast ja kaugetest põhjapoolsetest kolgastest rääkimata. Piirdusin suurlinnade São Paulo ja Rio de Janeiroga, põigates ühel pealelõunal ka Rio lähedal mägedes asuvasse Petrópolisse. Just selles linnas…
-
Õunpuu mõlemad linateosed “Tühirand” ja “Sügisball” on tõukunud Mati Undi samanimelistest tekstidest. Üks Õunpuu loodu võlusid seisnebki viisis, kuidas ta ühelt poolt teeb kummarduse vanameistri loomingule ning teiselt poolt hülgab selle, liigub sellelt edasi. Nii nagu “Tühiranna” taandridadeta palavikulisus muundus filmis lakooniliseks avaruseks, nii on Õunpuu säilitanud “Sügisballis” küll Undi loo sõrestiku, kuid ehitanud sellele siiski oma nägemuse. See ei tähenda ainult seda, et tegelased on…
-
Erutusid, nagu ikka, need, kes ei viitsinud või suutnud pakutud näitajaid endale mõistetavaks teisendada ega tegeliku elu konteksti paigutada. 3100 õpilast on palju, kolm suurt koolitäit. Aga 2% on väga vähe. Kui üks klassikomplekt on 24 õpilast, siis 2% sellest on ligikaudu pool õpilast. Seega igas klassis puudub põhjendamata pool õpilast ühe täiskoolipäeva nädalas või siis üks õpilane 3-4 tundi nädalas. Nii vaadates pole seda sugugi…
-
Räägitaksegi, et pealkirjas toodud sõnadega oli juba ammustel aegadel kõvasti nalja saanud. Nimelt hõiganud Nõukogude Eesti noored üleilmsel noorsoofestivalil Moskvas selle asemel, et teiste vennasrahvastega koos vene keeles “Mir! Družba! Festival!” skandeerida, hoopis “Hiir! Nurgas! Vesti väel!” Sellist huumorit olevat eestlased harrastanud ka varemalt. Nii lõuanud eesti soost soldatid Vene tsaarile keisrihümni lauldes “Bože, tsarja hrani. . . .” (ehk “jumal, keisrit kaitse sa. . . .”) asemel ikka selges eesti keeles:…
-
Eeldan ja loodan, et Vabadussõja monumendiga nii hullusti ei lähe. Sest praegu ei ole avalik huvi vastakuti erahuviga, vaid iseendaga. Tahaks sammast, aga mitte seda. Aga millist siis? Mida rohkem inimesi käib Laidoneri muuseumis vaatamas seal välja pandud võistlustöid, seda domineerivamaks peaks ühiskonnas muutuma ka veendumus, et see suure risti mõningane maitsetus on ikka tühiasi võrreldes kõige sellega, millega võistlusel osalenud kunstnikud oleksid meid võinud halvema…
-
Leidub palju teoreetikuid, kes väidavad, et tegelikult ei ole olemas ühtegi juhtumit, mida saaks kahtlusteta pidada majandusmullist väljumiseks pehme maandumise abil. Tegemist on niisiis akadeemilises mõttes määratlemata mõistega, mida tavaliselt kasutatakse tulevikust kõneldes siis, kui kõneleja saab isegi aru, et endine lend ei saa jätkuda. See on laiatarbemüüt, mis peab aitama ära hoida paanikat majanduslike olude halvenemise olukorras, kuna rõõmsat meelt säilitamata ei ole võimalik langusest…
-
Eesti lähiajaloo kõige primitiivsem käsitlusviis jagabki kirjutatu Venemaad soosivaks või kritiseerivaks. Nii näiteks on pärast Tõnismäe puhastamist pronkssõdurist (olgu siinkohal kiidetud peaministri ja tema kaaslaste otsustavust ja tarka tegutsemist!) ajalehtede veerge täitnud Tallinna ja Tartu sotsiaalteadlaste ning muidu sotsialistide hala. Lähiajaloo-alased itkulaulud on saanud selle lahutamatuks osaks. Mitte ainult siin, aga nii idas kui läänes on neid, kes ootavad, et Eesti ajalookäsitlus muutuks Venemaa suhtes andestavaks,…
-
Märkide ja sammastega on meil üldse lakkamatult tüli ja pahandust. Pahanduste ritta mahuvad korruptsiooni ja potjomkinluse järele lõhnav “Welcome to Est-onia”, naiiv-militaristlik Lihula sammas ja naaberriigi “abistava käega” vene impeeriumimeelsete kultuspaigaks kujundatud Tõnismäe memoriaal. Sambadiskussioonides on kombeks esile tuua peeni kultuurisemiootilisi põhjendusi, mida mingi märk “tegelikult” ja üleüldse tähistab. Tegelikult on need kasutud: tähendus on aktuaalne üksnes “praegu” ja konkreetse inimgrupi jaoks. On vist paratamatu, et…
-
Ent see ei puuduta ometi laiemat pilti. Tuletada Eesti ja Läti koloniseerimine eestlaste sõjakusest on meile ikka liiga suur au ja ebahistoristlik. Siinsete rahvaste geopoliitiline asend ise tingis, et need maad oleks neitsi Maarjale pühendatud nii või teisiti. Või kellegi teise poolt hõivatud. Kui lisada siia Toomas Väli (muide, numbri parima) loo võrdlus eestlaste ja lätlaste kaitsetahte erinevustest ning suhtumisest militaristikasse laiemalt, siis võiks arvata, et…
-
Kuus aastat tagasi Helsingi ülikoolis kaitstud väitekirja kokkuvõtlik sõnum on lihtne ja sünge: Läti eestlusel pole tulevikku. Seda kordab autor nagu refrääni sissejuhatusest lõppsõnani. “Tänapäeval assimileeruvad Läti eestlased kiiresti lätlaste ja venelastega” (lk 9), “Läti eestlaste suurim probleem on assimileerumine, just see hävitab aegamööda kogu rahvusvähemuse” (lk 17), “Nüüd on juba liiga hilja päästa Läti eestlust, sest emakeelena eesti keelt rääkivaid ja/või õppivaid lapsi tegelikult ei…
