-
Fukuyama polnud ajaloo lõpu esmakuulutaja. Nagu ta ausalt viitas, oli selle mõtte välja käinud juba Hegel, kelle meelest ajalugu lõppes Jena lahinguga 14. oktoobril 1806, kus Napoleon võitis Preisi kuninga väed. Samal ajal lõpetanud Hegel ise oma „Vaimu fenomenoloogiat”. See pilt on nagu kaader filmist: püssid pauguvad, suurtükid raksuvad, kõigi aegade kõige suurem filosoof aga istub oma kirjutuslaua taga ja mõtleb kuuldavalt: Uhh, saaks see jama…
-
Jaan Undusk: Niisiis suutsime praegu läbi viia selle, et Loomingus, Akadeemias ja Vikerkaares ilmuvaid kaalukaid uurimusi hakatakse edaspidi tunnustama teadusartiklitena. Et meie teadushindamissüsteem seda siiamaani teha ei tahtnud, oli täiesti ebanormaalne. Enamik töörühma liikmeid oli seda meelt, et sama klausel peaks käima ka Teater. Muusika. Kino ja võib-olla veel mõne ajakirja kohta. Usun, et õige varsti nõnda ka läheb. Antud hetkel oli oluline, et saaks süsteemi…
-
Teise kadalipu moodustavad eksperthinnangud, reeglina ühelt välismaa ja ühelt Eesti erialaeksperdilt, seega on nüüd otsustusaluseks asja sisu. Ekspertkomisjon paneb taotlused ekspertidelt saadud hinnete alusel pingeritta ja tõmbab joone vahele sinna, kus raha otsa saab. Raha on valdkondadele, s.t ekspertkomisjonidele ette määratud. Varem oli pisut raha ka valdkondadevahelises ühises katlas, eelmisel aastal oli aga ühine ainult esmakordselt granti taotlenute konkurss. Komisjonil on küll õigus muuta taotluse üldhinnet…
-
Viis aastat tagasi 14. IX tähistati EÜSi maja 100. aasta juubelit vastrenoveeritud maja avamisega. Raamatu väljaandmisega nii ladusalt ei läinud. Juhtus nii, et selle kirjastajaks ei saanudki EÜS, vaid Ants Hein ise, toetajaiks kultuurkapital, rahvuskultuuri fond ja muinsuskaitseamet, ent mitte algne tellija EÜS, kelle ettekujutus tulevasest raamatust ühel hetkel autori omaga enam kokku ei langenud. Paistab, et sama on juhtunud korduvalt ka maja ehitamise puhul.
Tellija eripära…
-
Kuidas suhtud ideesse, et iga maja numbrisildil on kirjas ka maja projekteerinud arhitekti nimi (tüüpprojekti puhul selle projekteerija nimi)? Kas see võiks tõsta arhitekti vastutust ning arhitektuuri kvaliteeti?
(Vt Kaarel Tarand, „Looja nimi igale majale”, Sirp, nr 36, lk 2.)
Arhitektid on läbi aegade maju oma nimega sidunud heal meelel nii uhkusest, edevusest kui ka meistriallkirjana. Kindlasti aitaks see kvaliteedile kaasa. Praegu näeb Eesti Arhitektide Liit vaeva…
-
Enesestmõistetavalt peab selletaoline provokatsioon olema võimalikult tõene: „Äkki on see tõepoolest nii, kes neid 35 aasta taguseid aegu nii täpselt mäletab?” Pealegi on Ragnar Nurkse sama kõva nimi kui esimeste majandusnobelistide seas olnud ja ühel või teisel moel Ragnar Nurksegagi seotud Jan Tinbergen, Tjalling Koopmans, James E. Meade või Bertil Ohlin.
Nii või teisiti, aga Ragnar Nurkse on maailma majandusteaduses esimese suurusjärgu täht isegi pool sajandit pärast…
-
Eesti jätab juba nädalapäevad mõttes hüvasti Kaljo Kiisaga. Meie elust on lahkunud mees, keda tundsid kõik. Seriaal “Õnne 13” tegi aastast 1993 tänaseni kestes oma töö. Kuid eesti televaataja isiklik tuttav Johannes ei olnud siiski päriselt Kaljo Kiisk. Nad polnud identsed. Roll oli kogu oma loomulikus tarkuses ja südamlikus meelekindluses pisut lihtsakoelisem kui osatäitja.
Kiisk ise oli avaram, kavalam, vastuolulisem, andekam, intelligentsem natuur. Ta oli filmirežissöör.…
-
See koostöö oli 1994. aastal Eesti Draamateatris “Kirve ja kuu” lavastus, kus Kaljo Kiisk mängis ühes Kersti Kreismanni, Jüri Krjukovi, Andrus Vaariku, Mari Lille ja Tõnu Mikiveriga. Tiit Potaarik oli teadupoolest viimane Kiisa lavaroll, kuigi ta võinuks mängida veel ja veel.
Hiljem olen tihti meenutanud Kiiska proovides ja unistanud, kuidas saaks tema proovitegemist teatrikooli õpilastele näidata. Kahjuks ei mõelnudki välja.
Ma ei ole kedagi enne ega pärast seda…
-
Esietendusel kummardasime, saime lilled. Ja siis tuli Liisu ja kinkis mulle lille. Igal etendusel kinkisime teineteisele lille. See ei olnud mingi näitemäng, vaid see oli meile mõlemale vajalik.
Ma pole elus ei näitleja, ei inimesena niisugust asja teinud ja kas ma teengi enam. See, kuidas me seal kinoliidu konverentsisaalis Liisuga proove tehes kogu aeg istusime, oli pööraselt huvitav.”
Nii rääkis veel mõni aeg tagasi Kaljo Kiisk…
-
Tosinkond aastat tagasi enne 70. sünnipäeva pikemalt juttu ajades rääkis Kaljo Kiisk mulle muu hulgas järgmise loo: “Käisime koolipoistena juba varakevadel meres ujumas, kui horisondil veel jäätükid hulpisid. Meil, poistel, oli selline loll komme mööda mõrratiiba sügavuse poole liikuda ja sukelduda alla vaatama, mis mõrrapäras sees on. Ükskord ma järsku tundsin, et jalg on võrgus varbaid pidi kinni. Jäin rahulikuks, tegin “kella”, tõmbasin pea põlvede ligi…
