-
Naeratamiseks on muidugi põhjust. Edusammude eest Eesti kapitaliseerimisel lisaks Raudse Leedi tunnustavale suudlusele Milton Friedmani majandusauhinnaga pärjatud Laar näib uskuvat, et just temale on usaldatud missioon terve maailma vabastamiseks viimastestki kommunismi painajatest ja sotsialismi pahedest (kõige parem meetod on keelustamine). Laari mudel on lihtne ja seda lollikindlam, et selline režiim domineerib enamikus maailma riikides.
Müstilise „Eesti tee” brändinud vapper ekspeaminister on valmis kõigiga oma kogemust jagama,…
-
Tavaliselt on utoopial olemas ka oma minevikuvaste, mis peaks kinnitama utoopia kehtivust. See, mis on kunagi mingil algkujul teostunud, võib ju teostuda uuesti – ja kui sellele liita progressi-idee, peaks ta teostuma endisest täiuslikumalt. Kui utoopial minevikuvastet ei ole, võib kujutlus küll saada hoopis suurema hoo ja vägevamad tiivad, aga koos sellega tekib negatiivse utoopia võimalus: niisugused on fantaasiad virtuaalsest reaalsusest, kloonide ühiskonnast jne. Nähtavale ilmub…
-
Valitsuse juhterakond on meid õpetanud, et õnn on madalates maksudes. Sellisel juhul oleme ise ettevõtlikumad ja teenimishimulisemad, meil on rohkem valikuvõimalust ja vabadust ning meelitame investeeringuid ligi. Siiski on piinlik vaadata, kuidas tervishoidu ja teadust peetakse sedavõrd väheoluliseks, et nende rahastamine hoitakse läbi aastate Euroopa viletsaimal tasemel ning keerulistel aegadel ähvardatakse nende valdkondade osa sageli üksikute kärpepakettide näol veelgi vähendada. Kerkib küsimus, miks peab meie maksukoormus…
-
Kunstnikud kehtestasid oma isikliku aja, mis ei olnud otsesõltuvuses maailma kunstimetropolide kiirjooksurütmist ning eiras samal ajal poliitilise diktatuuri tarretavaid korraldusi ja tellimusi, kandes ühtlasi eesti kunsti järjepidevust selle parimas osas ning saades tähendusrikkuse pikemas perspektiivis, aja kuludes. Ühest küljest oli see paratamatus, teisest küljest teadlik valik. Tolle ajajärgu eripära on viimati üritanud lahti muukida ja sõnastada Sirje Helme oma 2007. aastal Kumus peetud ettekandes rahvusvahelisel konverentsil…
-
Miks Vagabund tegevuse lõpetab?
Joel Sang: Otsus pood kinni panna sündis juba paari aasta eest ja selle taga oli ainult üks asi – suur tüdimus. Töötanud seitseteist aastat Vagabundi ainsa statsionaarse toimetajana ja viimased kümmekond aastat ühtlasi masinistina, tundsin, et liig mis liig. Ja parem juba järsk lõpp kui vaikne hääbumine. Seni polnud ma kunagi üle viie aasta ühe koha peal istunud. Arvasin, et võiksin pigem ise…
-
1992
Indrek Hirv, „Kuu vari”
1993
Fanny de Sivers, „Surra, kui oled veel noor”
Hasso Krull, „Luuletused 1987–1991”
Ott Arder, Priit Pärn, „Potsatus”
1994
Kai Laitinen, „Soome kirjanduse ajalugu”
Jan Blomstedt, „Kosmopoeetika”
1995
Carl Gustav Jung, „Tänapäeva müüt” („Avatud Eesti raamatu” sarjas – AER)
Jacques Derrida, „Positsioonid” (AER)
Paul Valéry, „Härra Teste” (AER)
George Orwell, „Valaskala kõhus” (AER)
Mardi Valgemäe, „Linn ja teater”
Jaan Kaplinski, „Mitu suve ja kevadet”
Linnar Priimägi, „Mälestusi Euroopast”…
-
Erakondade vahel on poliitiline konkurents, kui mitte muud, siis blogides ikka üksteist nöögitakse. Mõistagi ei muuda see valimistel fikseeritud riigikogus jõudude vahekorda, mille järgi võiksid lootusi peaministri kohale reaalselt hellitada kolme enam hääli saanud erakonna juhid. Üks neist, Andrus Ansip, juba juhib valitsust. Ülejäänud kahest, Edgar Savisaarest ja Mart Laarist aga pole kummastki märgata, et nad tõsiselt peaministri kohale konkureeriksid, Ansipile nähtavalt ja iga päev väljakutset…
-
Enamik unistusi ei täitu. Aga mõni küll, kui see on piisavalt realistlik, nagu Krister Parisel: „Ärkan iga päev vastikustundega unistusest parema Eesti nimel. Unistusest kaisutada hommikul somaallasest sõbratari, kuulda lähedal seisvast mošeest kutset päeva esimesele palvusele. Hüüda privet oma naabrile, salam aleikum teisele, dobré rano kolmandale ning minna tööle läbi tänavate, kus sagib nii teksaspükse kui ka hijab’e kandvaid kaasmaalasi. Kus õhtuti mängivad tänavatel kaugete maade…
-
Küsimus: kas pärast uue sünagoogi rajamist on Tallinnas kuidagi tunnetatav juudi äärmusluse negatiivne mõju? Vaevalt küll. Miks peaks siis negatiivset mõju eeldama Tallinnasse mošee rajamise korral? Teine küsimus: kas ammu eestlastega kõrvuti elanud minoriteet on leidnud endale uue kultuuri- ja usukeskuse ning ka kodu, kus ka kohalikud saavad košerit mekkida? Seda küll.
Nõnda ei ole eriti tõenäoline, et mošee Tallinnas võiks valmis saada varem kui kümne aasta…
-
Praeguses kriisis kostavad aga ootamatult tugevalt seisukohad, et midagi on valesti pankurite riskimis- ja eneseväärtustamiskultuuriga. Financial Timesi kolumnist Gillian Tett, kel on antropoloogi taust ja kes seetõttu ilmselt mikrotasandi protsesside ja poliitilis-kultuuriliste struktuuride mõju suhtes tundlik, seletab finantsasutuste erinevat edu just konkreetse institutsiooni töökultuuriga. Nii osutab ta (FT 18. I 2008), et seni üsna eduka investeerimispanga Goldman Sachsi struktuur kus töötajad kannavad vastutust panga, mitte vaid…
