-
Tavaliselt on utoopial olemas ka oma minevikuvaste, mis peaks kinnitama utoopia kehtivust. See, mis on kunagi mingil algkujul teostunud, võib ju teostuda uuesti – ja kui sellele liita progressi-idee, peaks ta teostuma endisest täiuslikumalt. Kui utoopial minevikuvastet ei ole, võib kujutlus küll saada hoopis suurema hoo ja vägevamad tiivad, aga koos sellega tekib negatiivse utoopia võimalus: niisugused on fantaasiad virtuaalsest reaalsusest, kloonide ühiskonnast jne. Nähtavale ilmub…
-
Valitsuse juhterakond on meid õpetanud, et õnn on madalates maksudes. Sellisel juhul oleme ise ettevõtlikumad ja teenimishimulisemad, meil on rohkem valikuvõimalust ja vabadust ning meelitame investeeringuid ligi. Siiski on piinlik vaadata, kuidas tervishoidu ja teadust peetakse sedavõrd väheoluliseks, et nende rahastamine hoitakse läbi aastate Euroopa viletsaimal tasemel ning keerulistel aegadel ähvardatakse nende valdkondade osa sageli üksikute kärpepakettide näol veelgi vähendada. Kerkib küsimus, miks peab meie maksukoormus…
-
Kunstnikud kehtestasid oma isikliku aja, mis ei olnud otsesõltuvuses maailma kunstimetropolide kiirjooksurütmist ning eiras samal ajal poliitilise diktatuuri tarretavaid korraldusi ja tellimusi, kandes ühtlasi eesti kunsti järjepidevust selle parimas osas ning saades tähendusrikkuse pikemas perspektiivis, aja kuludes. Ühest küljest oli see paratamatus, teisest küljest teadlik valik. Tolle ajajärgu eripära on viimati üritanud lahti muukida ja sõnastada Sirje Helme oma 2007. aastal Kumus peetud ettekandes rahvusvahelisel konverentsil…
-
„Ma võin siin oodata, kuni põrgu jäätub.” Need kuulsad sõnad ütles üle 40 aasta tagasi Kuuba raketikriisi kuumadel päevadel USA suursaadik ÜROs Adlai Stevenson, kes pidas kogu maailma ees tulist sõnasõda toonase Nõukogude Liidu suursaadiku Valerian Zoriniga. Midagi väga ligilähedast leidis ÜRO julgeolekunõukogus aset kuu aega tagasi, kui Moskva ja Washingtoni esindajad ristasid taas sõnapiigid. Seekord oli „etenduse” ajendiks Venemaa invasioon Gruusiasse.
Suursaadikute Zalmai Khalilzadi ja Vitali…
-
Praegu vaid ingliskeelse raamatu puhul jääb üle vaid loota, et kunagi ilmub ka eestikeelne versioon. Kogumikus on 13 artiklit, mis katavad ajavahemiku alates ilmasõdadevahelisest perioodist kuni lähiminevikuni. Asjast huvitatud lugeja avastab kindlasti palju uut, kuna suuremas osas on tegemist vaid mõne aasta eest kättesaadavaks muutunud arhiividokumentide alusel tehtud uurimustega. Baltikumi küsimus oli külma sõja ajal kindlasti kõrvalise tähtsusega, kuid sellele vaatamata tegelesid suurvõimud selle teemaga mingil…
-
Mingil moel väljendub emakeele võõrus selle kõneleja suhtes pidevas kirjakeele ja kõnekeele vahelises pinges, mille jätkumisele võib sattuda ka pärast lapsepõlve. Sõltub muidugi inimesest, kuid igas keelekasutuses toimub rohkem või vähem asju, mis kirjakeele seisukohast on ekslikud või väärad. Mõned kõnekeelsed vead on rohkem levinud kui teised. Väga tihti kasutatakse näiteks suulises kõnepruugis sõna „õigesti” asemel „õieti”, millel õieti on identne tähendus sõnaga „õigupoolest”. Kuid erinevusi…
-
Miks Vagabund tegevuse lõpetab?
Joel Sang: Otsus pood kinni panna sündis juba paari aasta eest ja selle taga oli ainult üks asi – suur tüdimus. Töötanud seitseteist aastat Vagabundi ainsa statsionaarse toimetajana ja viimased kümmekond aastat ühtlasi masinistina, tundsin, et liig mis liig. Ja parem juba järsk lõpp kui vaikne hääbumine. Seni polnud ma kunagi üle viie aasta ühe koha peal istunud. Arvasin, et võiksin pigem ise…
-
1992
Indrek Hirv, „Kuu vari”
1993
Fanny de Sivers, „Surra, kui oled veel noor”
Hasso Krull, „Luuletused 1987–1991”
Ott Arder, Priit Pärn, „Potsatus”
1994
Kai Laitinen, „Soome kirjanduse ajalugu”
Jan Blomstedt, „Kosmopoeetika”
1995
Carl Gustav Jung, „Tänapäeva müüt” („Avatud Eesti raamatu” sarjas – AER)
Jacques Derrida, „Positsioonid” (AER)
Paul Valéry, „Härra Teste” (AER)
George Orwell, „Valaskala kõhus” (AER)
Mardi Valgemäe, „Linn ja teater”
Jaan Kaplinski, „Mitu suve ja kevadet”
Linnar Priimägi, „Mälestusi Euroopast”…
-
Erakondade vahel on poliitiline konkurents, kui mitte muud, siis blogides ikka üksteist nöögitakse. Mõistagi ei muuda see valimistel fikseeritud riigikogus jõudude vahekorda, mille järgi võiksid lootusi peaministri kohale reaalselt hellitada kolme enam hääli saanud erakonna juhid. Üks neist, Andrus Ansip, juba juhib valitsust. Ülejäänud kahest, Edgar Savisaarest ja Mart Laarist aga pole kummastki märgata, et nad tõsiselt peaministri kohale konkureeriksid, Ansipile nähtavalt ja iga päev väljakutset…
-
Enamik unistusi ei täitu. Aga mõni küll, kui see on piisavalt realistlik, nagu Krister Parisel: „Ärkan iga päev vastikustundega unistusest parema Eesti nimel. Unistusest kaisutada hommikul somaallasest sõbratari, kuulda lähedal seisvast mošeest kutset päeva esimesele palvusele. Hüüda privet oma naabrile, salam aleikum teisele, dobré rano kolmandale ning minna tööle läbi tänavate, kus sagib nii teksaspükse kui ka hijab’e kandvaid kaasmaalasi. Kus õhtuti mängivad tänavatel kaugete maade…
