
Juhan Liivi muuseumis avanev teekond ühe kirjaniku mõttemaastikul toob lähemale mitte ainult Liivi luule, vaid luule tervikuna.

Jean-Jacques Rousseau püüab „Pihtimustes“ korda saata võimatut – anda täieliku ülevaate ühe inimese individuaalsusest, mina-tundest. Seeläbi kirjeldab ta ühtlasi mina-tunde universaalseid jooni.

Kuidas leevendada leina? Kim Simonseni ja Vónbjørt Vangi luulekogus pakuvad tröösti rand, ookean, taimed ja muld – ning kirjutamine.

Joonas Veelmaa annab luulekogus „6,6“ lugejale vaba voli olla luuser ja elada nii jaburat elu, kui ise tahab.

Mari-Liis Müürsepa „Keegi hingab“ ärgitab küsima, mis juhtub luuletusega siis, kui lavalt kuuldu esmane mõju kohtub rahulikul lugemisel pingsama tähelepanuga.

Aleksandrs Grīns jutustab romaanis „Hingetuisk“ loo noorest mehest, kes kaotab sõjaga peaaegu kõik, kuid lõplikult ei murdu. Sõna saab ka ajalugu ise.

Markus Thielemanni romaanis „Põhjakaares kõmab kõu“ käsitletakse Saksamaa nõmmemaastiku taustal oma ja võõra vastandumist ning tunnistatakse valusat minevikku. Või siiski mitte?

Kujutatava ajastu süngusele vaatamata on raamatus küllaga optimismi, julgust ja elujanu. Magda on ellujääja ja see raamat on natuke ka ellujäämise õpik.

Maria Matios kõneleb romaanis „Magus Darusja“ kaugest Bukoviina mägikülast, kuid selle moraalimaastik on Eesti lugejale valusalt tuttav.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.