
Ewald Arenzi turvaline „Armastus halbadel aegadel“ ei paku ehk hingelist puhastumist, kuid meenutab lugejale, kuidas märgata enda ümber ilu ja osata väärtustada seda, mis olemas.

Mario Pulveri romaani „Theseuse laev“ keskmes on XIX sajandi esimese poole baltisaksa naise maailm.


Inimene ei mõista kunagi midagi täielikult, ka mitte teadlane ega kriitik.

Eret Talviste pakub monograafias „Võõrastavad lähedused“ uue vaatenurga Virginia Woolfi ja Jean Rhysi loomingule, täiendab uusmodernismi teooriat ning esitab küsimusi tänapäevale.

„Tööpäevast“ ei saagi sotti, kas töö teeb õnnelikuks või õnnetuks, kas seda on või ei ole vaja, kas kõik on veel ees või juba möödas, aga ühe puukooli elu on hästi dokumenteeritud küll.

Ulmekirjandus ei hoiata meid tuleviku, vaid oleviku eest – meie endi vastutustundetuse ja hoolimatuse eest. Võib-olla on see kõige tõelisem ülesanne, mida kunstlikult loodud lugu üldse täita saab.

Ukraina juurtega kirjanik Sam Wachman kujutab romaanis „Päevalillepoisid“ tundlikult ja ausalt teismelise poisi hinges toimuvat.

Kas inimene on üldse kunagi olnud inimene ning mis eristab teda teistest looma- ja taimeliikidest, küsib Charlotte Weitze „Rosaariumi“ risoomjate ridade vahelt.

Eesti naiskirjanduse auhinna laureaadi kõne 28. aprillil 2026
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.