-
PROOSA
Kätlin Kaldmaa, „Islandil ei ole liblikaid”
Andrus Kivirähk, „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”
Madis Kõiv, „Uudisjutte tegelikust ning võimalikest maailmadest; nägemused ja uned”
Armin Kõomägi, „Minu Mustamäe”
Paavo Matsin, „Sinine kaardivägi”
Ülo Mattheus, „Tema salajane palve”
LUULE
Maarja Kangro, „Must tomat”
Kalju Kruusa, „(ing-veri-tee). Oma luulet ja tuttavat”
Triin Soomets, „Asjade omadused”
Lauri Teder, „Mullikile”
Andra Teede „Ühe jalaga põhjas”
Mats Traat, „Ugandi igatsus. Kolmass kogu luuletusi tartu murden”
VABAAUHIND
P. I. Filimonov, „Thalassa! Thalassa! ”
Indrek Hargla, „Apteeker Melchior…
-
Andrei Ivanovi lugemine on nagu foto ilmutamine minu lapsepõlves. Pimikus põleb punane tuli, aken on kaetud, ilmuti- ja kinnitivannidesse on valatud lahused, mis valmistatud hommikul kemikaale apteegikaalul kaaludes ja lahuseanumates kokku segades. Ning siis pistad filmi, mille oled eelmisel päeval ilmutustankis ilmutanud, suurendusaparaati, valid välja pildi, keskendad kaadri ning lõikad ribakese ühelt ja teiselt fototundlikult paberilt, et valida see õigem. Jääd ühe valgustusaja juurde ja pistad…
-
Mis näis soome publikule eesti kirjanduse nädalal iseäranis korda minevat?
Soome luulepublik on ehk just tänu televisooni ja raadio luulesaadete pikale traditsioonile (näiteks „Tämän runon haluaisin kuulla” esimene saade läks eetrisse aastal 1967!) vägagi asjatundlik. Nad on harjunud ja õppinud luulet kuulama, süvenema sõnasse. Mulle tundub, et lemmikluuletused on neil suures osas peas.
Kuna oskan soome keelt, on mu kontakt saaliga olnud alati väga vahetu. Soome publikut…
-
Jürgen Rooste: Mingis mõttes toote te praegu romaanivõistluse tagasi . . . . Miks seda üldse on vaja tagasi tuua, mis vahepääl juhtus?
Peeter Helme: Juhtus see, et inimesed, kes vedasid Eesti Romaaniühingut, mis viimasel ajal oli seda võistlust korraldanud, väsisid lihtsalt ära. Romaanivõistlus ei kadunud ära seepärast, et seda vaja poleks või siis, et polnuks inimesi, kes tahavad osaleda ja käsikirju saata, vaid just seetõttu, et tegijad ühel hetkel…
-
Tähtaeg 1. veebruar 2015. Auhinnafond 8000 eurot põhineb täielikult Eesti erakapitalil, kolmel suurtoetajal, kelleks on Go Grupp, Liviko ja Penosil. Raha jaotamise otsustab žürii. Kriteeriumid: proosatekst peab olema vähemalt 200 000 tähemärki pikk (koos tühikutega). Žürii: Tiit Aleksejev, Kärt Hellerma, Peeter Helme, Eva Luts, Anu Lamp, Eeva Park, Karl Martin Sinijärv ja Rein Veidemann.
-
Kirjanduse liikumine digimaailma on tänapäeval tihti kõneaineks, aga on näha ka vastupidist: veebis loodud sõna kipub paberile ja kaante vahele raamatuks. Kui otsida riiulist eestikeelseid digikeskkonnast välja kasvanud, elektroonilist suhtlust imiteerivaid või virtuaalsust kirjeldavaid raamatuid, siis neid on praeguseks juba sadakond.
Väga hästi on Eestis läinud blogiraamatutel, neid on kõige enam avaldatud ja need on lugejate hulgas populaarsed.
Reisiblogide raamatuteks vormimisega tegi otsa lahti kirjastus Petrone Print…
-
Ott Karulin mõtiskles „Kriitikakunsti” sarja avaloos selle üle, et kriitiku roll eeldab ülbust. Arvustust loeb see, kellest kirjutatakse, kaootiliselt, pigem on seda vaja kriitikul endal.1
See võib teatrimaailmas nii olla. Kirjanduskriitikas ei maksa siiski alahinnata nende autorite hulka, kellele on kriitiku tagasiside oluline, kes lausa neelavad tema ridu ja haavuvad, kui need ei vasta ootustele. See teadmine sunnib mind kriitikuna delikaatsusele.
Kindlasti täidab kirjanduskriitika informeerivat ja abistavat…
-
Vahel on olnud kuulda nukrat nooti, et noored enam ei loe ja ei oska kirjutada ega kirjutagi. Võib tõsi olla, et noored vaatavad mööda krestomaatilisest kraamist, antiigist, klassikast ja ammugi nõukaaja tekstidest, mille peidetud tähendused ja kihistused panid kihelema omaaegse lugeja, aga ei pruugi nii väga kõnetada praegust noort. Noored ei pruugi osta poest palju raamatuid või laenutada raamatukogust, nende tekstid on internetis. Ja neid on…
-
1
Paavo Matsini romaani „Sinine kaardivägi” minategelaseks on lätlasest muuseumitöötaja Pāvs Matsins, kes töötab Riia tuntud ja armastatud modernistliku linnapoeedi Aleksandrs Čaksi majamuuseumis (eestlastel sellist vägevat linnapoeeti vastu panna pole, aga – nagu Matsins romaanis räägib – pole Eestil võrreldes Riiaga õigeid linnasidki). Härra Pāvsi elul pole viga: õhtud ja ka (töö-)päevad mööduvad Riia kenades kohvikutes ja baarides, eeskätt muuseumi lähistel kohvikus Osiriss, seltsiks vaimukad, haritud ja…
-
Kui lugeja on avanud selle eriti kauni, otse hiilgava välimusega raamatu, Pāvs Matsinsi „Sinise kaardiväe”, viib Kundalini-maona kerkiv trepp ta kuulsa läti kirjaniku Aleksandrs Čaksi kortermuuseumi ukseni. Nagu teavad teadjamad, kaasneb Kundalini tõusuga muu hulgas häirivaid sümptomeid. Esialgu ei häiri aga miski idüllilist muuseumielu sihtasutuste-eelsel epohhil, mil muretu teadur võis täies veendumuses öelda: „Minu muuseum on minu kindlus”. Sujuvalt, et mitte lugejale range kurku pidurdada, antakse…
