-
Pealkirjastasin oma jutu küll „Teekaasluseks”, aga mingil hetkel sain ometi aru, et kuigi see teekaaslus on kulgenud läbi 23 riigi, siis tegelikult on sellesama teekaaslusega asjalood tunduvalt keerulisemad. Näiteks kas või sel lihtsal põhjusel, et selle raamatu autor Janika Kronberg, keda mu edasine jutt puudutab, joob teed enamjaolt valel ajal või vähemalt alati muul ajal, kui sooviks seda teha tema kaaslane. Nii et tegelikult keskendan ma…
-
Missugune on ulme suhe nii-öelda päris eluga? Kas teaduslik fantastika peaks üritama oma kaasaega kuidagi kõrvalt vaadata? Või peaks see pigem mingeid ühiskondlikke ja tehnoloogilisi muutusi ennetama, üritama tulevikku ette näha? Kas ulme loob „tegelikkust” või vastupidi, pakub sellele imetabaselt võimatuid alternatiive? Kas „tegelikkuse” ja ulme omavaheline suhe on viimasel ajal kuidagi muutunud? Kas, kui palju ning mismoodi need üksteist sisaldavad? Kõigile neile küsimustele on eri…
-
Aarne Rubeni viimati ilmunud teost „Karl Kiilaspea pärijad” võiks vaadelda kui omamoodi katset taaselustada rüütliromaani žanri, nagu seda omal ajal (edukalt) proovisid teha romantikud. Rüütlite, lindpriide ja seiklejate maailm osutus tol korral äärmiselt sobivaks alusmaterjaliks, et tutvustada romantikute vaateid elule ja kirjandusele. Ajalooline aines segatuna seikluslikkuse ja sündmustega, mille tegelik asetleidmine oli enam kui küsitav, kuna see toetus mõningate ähmaste ajaloofaktide äratoomisele vaatamata enamasti siiski autori…
-
Oma kuuenda ulmeraamatuga 20. loomingulist sünnipäeva tähistav Veiko Belials (1966) on kindlasti ja eelkõige just lühivormide meister. Kuigi ka populaarseid lasteraamatuid ja luulekogusid avaldanud, on metsandusharidusega ja selles valdkonnas aastaid töötanud Belials ennekõike siiski ulmekirjanik.
Belialsi proosadebüüdiks oli õudusajakirja Mardus 1993. aasta 1. numbris ilmunud lühijutt „Nöörid” ning esikromaaniks 1997. aastal avaldatud mahukas fantaasiaseiklus „Ashinari kroonikad”. 1999. aastal nägi ilmavalgust kahasse Marek Simpsoniga kirjutatud kollaažromaan „Existerion”, 2003.…
-
Iga raamat algab pealkirjast. Tuleb tunnistada, et Maniakkide Tänava viimasel romaanil on pealkiri, mis teeb kadedaks. Mehitatakse üldiselt ju ikka mingeid masinaid ja seadmeid. Inimeste mehitamine (või mehitamata olemine) paneb kohe mõtted liikuma. Kas inimkeha on masin? Kas inimene on keha või teadvus? Kui üks keha mehitada teise teadvusega, siis kumma inimesega on tegu? Kui inimkeha mehitada tehisintellektiga, kumb ta siis on – inimene või masin?…
-
Maamõõtjatele on tähtsad sellised asjad nagu reeperid ehk kõrgusmärgid. Need on tavaliselt väga täpselt välja looditud ja kinnitatud mõne kindlama hoone alusmüüri. Sealt võetud kõrgusele saab rajada kogu mõõtmistegevuse. See süsteem on muidugi keerulisem ja algab juba triangulatsiooniga, aga sellest pole koht siin rääkida.
Tutvusin Hando Runneliga vist kas 1965. või 1966. aastal ja sealtpeale on ta olnud mulle kindel reeper, üks mitmestki. Mind võeti tollal Tallinna…
-
Mare Müürsepp („Lapstegelasest kirjanduses”) kõneles ühest oma last kujutavast lemmiktekstist, rootsi kirjaniku P. C. Jersildi ühiskonnakriitilisest raamatust „Laste saar” (eesti keeles 1983), kus üksikema poeg Reine putkab minema lastelaagrist ja veedab suve üksi Stockholmis, soovimata iial suureks kasvada. Siin käsitletakse köitvalt lapse kaitsetust, mentaalset kodutust, laste demoniseerimist, magalalinna üksindust. Teos on omamoodi antitekst, millel on paralleele eesti kirjanduses küll vähe, aga meeldejäävaid (Lehte Hainsalu, Mari Saadi,…
-
Vahel võib mõni tagasihoidlikum inimene märkamata jääda, vahel jääb tähelepanuta mõni tasane luuleraamat. Timo Marani „Poeetiline punane raamat” (2007) ning Mathura „Sõstrahelmed” (2013) on just sellised vaiksed, ent sügavad mõtisklused. Kaht luulekogu ühendab nii mõndagi: mõlemad on kakskeelsed, eesti ja inglise (Marani kogus on veel lisaks ladina keel), ning luule kõrval on samavõrra oluline kunstnikutöö. Marani luulekogus on kunstnike Anatoli, Mara Maria ja Nestor Ljutjuki ikoonilaadsed…
-
Kivisildniku ideoloogiast Isegi kui teemaga otse ei tegele, on raske mitte märgata fakti, et Kivisildnik on pannud mingisuguse raamatutehase pumpsuma. Täielik ülevaade kõikidest tema egiidi all ilmuvatest teostest on ilmselt vaid selles vabrikus täiskohaga tööl käival väsinud dispetšeril. Raamatupoodides pikenevad igatahes nende võrdlemisi sarnase minimalistliku kujundusega raamatute read päris militaarse süsteemsusega. Ka Kivisildniku enda raamatute kaantelt võib leida kummalisi epopöalikke ja sõrmusteisandlikke alapealkirju nagu „Valuraamatu III…
-
Tarmo Tuule esikkogu on ühtlasi kahekümne loomeaasta kokkuvõte. Tegu on puhtakujulise harrastusluulega oma vähenõudlikus, kuid omapärases minimalismis. Kui raamatu luuleread aastate peale ära jagada, siis üle kuue-seitsme rea ühe aasta kohta ei tule kuidagi. Ega autor oma isikuomadusi varjagi, kirjutades: „Ma istun vahel ja proovin luuletada”.
Kuivõrd Tuule on ajakirja Ristik peatoimetaja, siis on täiesti loogiline, et kogu koosneb peamiselt sõnamängudest – mis see ristsõnade koostaminegi muud…
