-
Livia Viitoli tõlked Aleksandrs Čaksi luuletustest lasevad meil piiluda üht kadunud, kaotsis maailma . . . . Need tekstid on olemuslikult kinni omas ajas ehk Läti Vabariigi 1920.-1930. aastates, aga just see annab neile tolle värske värvingu, olulise nüansi, mis aitab sel luulel üle me tillukese aja kesta.
Läti Vabariigis oli Aleksandrs Čaks mässulise taustaga metsik poeet. Meil vist päris võrdväärset vastet sellest ajast polegi, ma mõtlen, parimate luuletajate seas,…
-
7. detsembril, Kersti Merilaasi sünnipäeval, tähistati Tartu ülikooli raamatukogus kirjanike paari, armastatud luuletajate ja viljakate tõlkijate Kersti Merilaasi ja August Sanga 100. sünniaastapäeva. Sel puhul peeti sisukas konverents, avati näitus ning esitleti verivärskeid bibliograafiaid, mille koostajaks Anneli Sepp ja toimetajaks Joel Sang. Päev oli ka tõeline muusikasündmus. Nimelt oli just selleks puhuks loodud muusika mitmetele Merilaasi ja Sanga luuletustele. Neid esitasid lugude autorid Liina Saar, Aleksandra…
-
1.
Üks „Püha ja õudse lõhna” keskseid tegelasi on Inayat Khan, lugejale vihjamisi romaanimaailma sügavamaid struktuure reetva „haihtumismemorabiilia” andunud ja fetišistlik koguja, keda kõikide harjumuspäraseks kujunenud esteetiliste ja käitumuslike kriteeriumide järgi on üsna keeruline kangelaseks nimetada. Katketest moodustub koondportree: teda kirjeldatakse pahatihti kui ülekaalulist ja flegmaatilist, õliste juustega, lakkamatult higistavat ja leemendavat, ajamata habeme ja lõualotiga, vähesest tööst alatasa pistva atrofeerunud südamelihasega meest, kes kannab kiskuvate nööpidega…
-
Nii! Me jõuame hetkega asja tuumani. Selleks piisab vaid tsiteerida Kristjan Jaak Petersoni. „Kas siis selle maa keel ⁄ laulutuules ei või ⁄ taevani tõustes üles ⁄ igavust omale otsida?”
Viimase rea juures on vanas luuleantoloogias muidugi rea-alune vihje ja kommentaar: „igavus tähendab antud juhul „igavesust, igavikku”.
Muidugi on kõik igad või ead armastuse vallas, ja igavuse ning igaviku võrdlev ja sõnu väänav alliteratiiv-assonantslik vaimutsemine oleks mullegi…
-
Kui selliseid lauseid ja mõtteid koguneb palju, siis kujuneb kirjanikust tavaliselt klassik. Muidugi, klassikuks nimetamine hirmutab inimesi ja ka autoreid. Kardetakse, et see tähendab kellegi kivisseraiumist, tema staatiliseks muutmist. Tegelikult on pigem vastupidi. Klassikuks teeb ju autori see, et tema looming ei ammendu. Ikka leidub mõni uus vaatenurk, uus viis teoseid lugeda, uued põlvkonnad, kes saavad puuga pähe ja on vaimustuses ning äratavad teksti oma emotsioonidega…
-
Silvi Oja
15. IX 1935 – 25. XII 2013
Pärast pikaajalist haigust lahkus esimesel jõulupühal Uppsalas elavate seast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1993 ja Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2000 Silvi Oja, sündinud Grünberg.
Silvi Oja oli kunstnik Jaan Grünbergi ja paguluses riigisekretäri ametit hoidnud Arved Ruusa õe Emilie tütar. Varajases lapspõlves elas Silvi koos vanematega mõnda aega ka Pariisis, kus tema isa jagas ateljeed Eduard…
-
Ester-Inge Heinaste
24. V 1927 – 19. XII 2013
Lahkunud on teenekas tõlkija Ester Heinaste.
Ester Heinaste sündis Tallinnas kooliõpetajate perekonnas, lõpetas 1946. aastal Tallinna Õpetajate Seminari ja 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna inglise filoloogina. Ta oli Eesti Literaatide Kutsekomitee Ühingu juhataja aastatel 1969–1995, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1991.
Ester Heinastel olid omad lemmikautorid, kelle loomingut ta järjepidevalt eestindas. Just tema tõlkes on ilmunud sellised loetud ja armastatud…
-
Kunagistest filosoofialoengutest on meelde jäänud, et XIX sajandi seltsidaamide üheks meelisautoriks olevat olnud Immanuel Kant. Koorekihi koosviibimistel ülistati tema võrratut stiili, diskuteeriti kategoorilise imperatiivi teemadel. Kuigi on raske ettegi kujutada nende vestluste intellektuaalset taset, aga häda neile, kes julgesid tunnistada, et pole ühtki suure filosoofi teost lugenud, kuna see tähendanuks automaatselt seltsielulist enesetappu. Samuti meenub kusagilt, et umbes samasugune positsioon oli XX sajandi keskel ühel populaarsematest…
-
Jõululaupäeval möödub 170 aastat Lydia Koidula sünnist. Sel puhul on Pärnu muuseum avaldanud Koidula teise luulekogu „Emmajöe Öpiku” (1866) faksiimiletrüki. Võib küsida, miks valiti taasavaldamiseks just see luulekogu. Ei ole see ju esimene – Koidula debüütluulekogu oli 1866. aastal ilmunud „Waino-Lilled”, „Emmajöe Öpik” tuli aga välja alles aasta hiljem, ehkki tiitelleht väidab muud, ja vaatamata järjekorranumbrile I jäi ka viimaseks – elu tuli vahele. Küllap sai…
-
2013. aastal Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia pälvinud Vilde-uurija Livia Viitol on teinud ära suure töö (autor räägib sellest põgusalt ka teose eessõnas) ning toonud lugejateni põhjaliku monograafia „Eduard Vilde”. Väga tervitatav on teose ilmumine ka veel seetõttu, et tegemist on esimese naisautori kirja pandud Vilde-biograafiaga.
Kui mõelda hetkeks, kellele see teos võiks olla suunatud, siis on mu esimene vastus: mulle. Tõepoolest, minu suhe Viitoli Vilde-biograafiaga algas üsnagi…
