-
Forster kujutab loos aega, kui inimesed on (vabatahtlikult) pagenud elama maa alla mesilaskärge meenutavasse struktuuri, väikestesse lakoonilistesse tubadesse, kus ainsad mööbliesemed on tugitool ja kirjutuslaud. Nad on loobunud kõigest loomulikust, neid „ümbritseb tehisõhk, tehisvalgus ja tehisrahu”, nende füüsis on kärbunud ja nad on näost „kahvatud nagu seened”. Inimesed on loobunud vahetutest kogemustest, pidades neid lausa põlastusväärseks. Selle asemel on nad alalises ühenduses Masinaga, mis vahendab nende…
-
Inimestena suudame me kõik üsnagi persse keerata, see on kindel: seitse miljardit (ja enam), keda valitseb nende enda edutatud vaimselt keskpärasem ja ahnem osa . . . . See on üsna lohutu perspektiiv, mis toob aga kirjandusele kaasa kaks enam-vähem võrdselt hüva lahendust.
Kui me sama malli ja haiglase edu-usuga jätkame, jõuab paratamatult kätte hetk, mil inimkond ellujäämiseks kaotab vabaduse selles mõttes, nagu me täna seda demokraatia-turumajanduse kaudu defineerime. Mis…
-
Renatele, Karlile, Ingele
Puudutuse-laulupeo meeleoludega kokkusobivalt on hea rääkida Tartu ülikooli professori Karl Pajusalu kahest kogust armastusluuletustest, millel autor laseb kõlada läbi sordiini – salatsiliivi keeles, mille kõnelemine lakkas umbes 150 aastat tagasi. Autor esineb kodutalu Kempi perepoja Karli nime all, millest võib järeldada, et soov jätta oma nimi varju pole tungiv. Suitsukate on ka läbinähtav, sest ühe kogu (edaspidi T nagu teine) luuletused on samade kaante…
-
Mõnikord olen ma ise juttu teinud ka sellest, et kirjanduslugudel on kalduvus üksteist korrata ja kinnistada. Eesti kirjanduslugudes on peatükke, mis on rännanud ühest ülevaatest teise enam-vähem samasugusena ligi sada aastat. Eks kaanon tähendagi laulu, milles sama viisi lauldakse üha uuesti . . . .
Eesti XIX sajandi teise poole luulele – lauludele, nagu luuletusi toona nimetati – on lähenetud enamasti kanooniliselt väga püsival viisil („viis” ka tähenduses „meloodia”): ajajärgu…
-
Piret Bristoli kolmest osast koosnev „Maailm, mis on hea” on eeskätt (lähi)-ajalooline romaan, mis annab hüpleva pildi boheemlasliku noorsoo igapäevaelust, eriti lühisuhetest ja pikkpidudest, ning aastate 1990–1994 oludest. Nii tekib ajalooga topeltsuhe: esiteks suhestub Bristoli ehitatud ilukirjanduslik tekst üheksakümnendatega, teiseks suhestub lugeja Bristoli konstruktsiooni kaudu omakorda ajalooga. Nii või teisiti eeldab see oleviku ja mineviku vahekorra pisukestki vaagimist. Tehkemgi seda!
Hollandi kultuuriuurija Mieke Bal selgitab sillerdavas…
-
Sinu teine luulekogu „Korrosioonikihk” on väikeses taskuformaadis ning tekstid näivad olevat läbinud väga tiheda valikusõela. Kas napp formaat oli algusest peale omaette taotlus või sündis see kogumiku koostamise käigus? Ega siin ole ometi tegemist olukorraga, kus autor on hakanud uskuma, et lugejad (eriti noored lugejad) ei jaksa või suuda mahukamatesse tekstidesse enam süveneda, ning on püüdnud neile omal moel vastu tulla?
Helena Läks: Pigem on siin tegu…
-
Kolme aasta eest Helena Läksi debüütkogu „Helena läks” (Verb, 2010) lugedes imetlesin luuletaja väljenduskeele karedat pealispinda, märatsevat jõulisust ja arulagedat argisust, mis väljendus tema tekste iseloomustavas võõrsõna- ja slängirohkuses, luuletuste sisulises fragmentaarsuses ja mäslevas sõnadevoos. See autorihääl, mis mängis tollal põrsaroosa kattega liivapaberist kaante vahel erinevate väljendustega kergelt ja nautlevalt, on autori uues teoses „Korrosioonikihk” aga kuhugi (kaduma) läinud.
Uues kogus avanevad Läksi sõnad lugejale harjumuspärasest…
-
Tšehhimaal lahkus 93. eluaastal eesti kirjanduse hea sõber ja viljakas tõlkija Naděžda Slabihoudová. Eesti keelest hakkas Naděžda Slabihoudová tõlkima möödunud sajandi 70. aastatel. Enne seda oli ta omale nime teinud tõlkijana vene keelest, vahendades tšehhidele nii Ilfi ja Petrovi, Fjodor Dostojevskit, Maksim Gorkit kui ka Vassili Ivanovi ja Nikolai Leskovi.
Proua Nadˇa, nagu teda kutsuti, on tšehhi keelde tõlkinud A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” saaga, „Elu…
-
Pikka ja pidulikku pealkirja „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” kandnud debüütkoguga 2011. aastal üllatanud ja selle eest tulevikutäheks tituleeritud Kaur Riismaa näib olevat eriti heas ja üha võimenduvas hoos: läinud aastal ilmus tal suisa kaks kopsakat luulekogu. Neil päevil tuli seni neljale Riismaa raamatule lisaks „Teekond päeva lõppu”. Süveneda soovival kriitikul on raske Riismaa tempoga sammu pidada.
Ohtlik sõnaohtrus? Kaugel sellest, Riismaa luules puudub igasugune liiasus,…
-
Iga festival on ise nägu. Eeskätt on ta oma korraldajate nägu. Ja korraldajate hulgas on küllap nii neid, kelle eesmärk on kirjandust populariseerida, kui ka neid, kes tahavad elavdada kultuuride ja kirjandustraditsioonide kontakte. Ja kindlasti on ka seesuguseid festivale (ja korraldajaid), kelle peamine siht on haarata võimalikult suuri masse või maha müüa võimalikult palju raamatuid. Ning siis on neid, kes ei ihka suurt enamat kui lihtsalt…
