-
Eelmises Sirbi numbris kirjutas Igor Garšnek Ben Okri ja Timo Steineri loomingu õhtust, tsiteerides romaani „Näljutatud tee” algust. Kirjanik liigub teisele maale, teise keelde ja kultuuri ikka kellegagi koos ning Okrile avas juba 1998. aastal ukse Eestisse „Näljutatud tee” tõlkija Anne Lange, kelle tõlgitud sõnadega „Alguses oli jõgi” algaski kuuldud põimiku sõnaline osa. Kirjanik jätkas lugemist inglise keeles, kuid ta sõnade eestikeelne jõgi on tollest esimesest…
-
Aktiivne kirjandushooaeg kahe suure festivali ja Eesti Kirjanike Liidu ürituste sarjaga on küll äsja lõppenud, kuid sündmusi jagub siiski terveks suveks. Ridamisi tuleb suvekoole, -päevi jm. Kindlasti tasub külastada kirjanike muuseume. Näiteks Alatskivi vallas korraldab MTÜ Tartu NAK 9. kuni 11. juulini uue püsinäitusega Juhan Liivi muuseumis XV kirjandusseminari „Lätete pääl”, mille teema on tänavu „Juhan Liiv, liivilikkus ja liigirikkus”. Praeguse kava kohaselt kõnelevad Contra, Jaan…
-
Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus sel aastal juba kolmas Walter Benjamini (1892–1940) eestindus. Varem on raamatutena ilmunud „Ühesuunaline tänav” (2007, tõlkinud ja järelsõnaga varustanud Katrin Kaugver) ja „Valik esseid” (2010, tõlkinud Mati Sirkel, Hasso Krull ja Tiiu Relve, koostanud ning järelsõna kirjutanud Marek Tamm). Üksikuid esseid on ilmunud ka Vikerkaares.
Walter Benjamin mõtlejana on leidnud põhjalikku tutvustust 2009. aastal ilmunud „20. sajandi mõttevooludes”, samuti on tema tekstidest…
-
Kirjanduslugu tunneb arvukalt poleemikaid, mis on tõukunud kas autorsuse, keele-, vormi-, moraali-, ideoloogiaküsimustest vm. Kuidas sõnastada seekordset konflikti, kas näiteks „kaanon versus eksperiment” on teie meelest pädev? Mis üldse on teie jaoks eksperimentaalkirjandus ja mis rolli ta täidab?
kiwa: Prooviks esmalt sellest bipolaarsest pealesunnitusest väljapoole positsioneeruda. Kes aga defineerimatuid nähtusi pelgab, sellel pole kosmosesse asja.
Eksperimentaalkirjanduses (eksp) on kahtlemata tasandeid ja nähtusi, mis on dialoogis kontekstiga või…
-
Aare Pilv vastas kohe mu küsimusele: asi on lihtne, kõnealusel sõnal ongi ainult kaks vormi. Neist oikopoiós on mees- ja naissoo jaoks ühine, kesksoos oikopoión. Oleksin võinud ju ennegi Jacobitzi-Seileri sõnastikust järele vaadata, see oli käeulatuses. Nii nagu mind õppejõuna alati huvitab küsimus, miks, mis põhjusel üliõpilane vastates eksib, küsin nüüd enesegi kohta: mispärast ma järele ei vaadanud?
Sest viibisin mõttes korraga kahes maailmas. Esimene kärbiti arvustusest…
-
Skulskaja balansseerib nõukogude reaalsusest inspireeritud groteskse, ehkki võrdlemisi õrna düstoopia ja Pedro Almodóvari vaimus käsitletud seebiooperi vahel. Jah, tema tegelased on ainult puhtalt funktsionaalsed viirastused, mis alluvad ühele või teisele autori loodud paradoksile, ning nende Daniil Harmsi loomet meenutavale veidrale surmale on väga keeruline kaasa tunda. Jah, teose süžee ei ole püsiv ega konkreetne: esialgne absurdne detektiiv-uurimine, mille käivitab huvi teada saada, kes olid kirjaniku raamatu…
-
Seoses Eesti venekeelse kirjandusega arvan aga teisiti. Mul on huvitav mõelda selle olemusele. Võib-olla on see tingitud mu eluloost, sest olen seotud tihedalt mitme tugeva kultuuriga.
Lõuna-Eesti vaatepunkt
Tagantjärele tean, et sündida ja elada pikka aega Võrus on Eesti mõistes eriline kogemus. Tallinna elanikud enamasti ei mõista võru keelt, minu kõrv on sellega aga maast madalast harjunud. Selles keeles kõneldi maal, raamatupoes ja turul. Hoovis suhtlesin sõpradega eesti…
-
Missugune on olnud Kiviräha esimese prantsuse tõlke retseptsioon?
Jean-Pierre Minaudier: Suurepärane! Ka raamatupoodide uue kirjanduse laudadel on Kiviräha raamat siiamaani nähtaval.
Frédéric Martin: Ma võin tuua teise näite. Raamat ilmus jaanuaris 2013. Novembris ja detsembris läbimüük kahekordistus, kuna inimesed ostsid raamatu kingituseks. Tegin nüüd uue trüki, poolteist aastat hiljem – 4000 eksemplari. See on välismaise romaani kohta haruldane ja eesti kirjanduse puhul on seesugune edu ilmselt esimene kord.
Kirjastusel…
-
Kui küsida, mis siis muudab selle jutukogu eriliseks, paistab vastus esmapilgul lihtne: naudingut pakkuv lugemiskogemus. Iseenesest pole novellides midagi erilist: kirjeldatakse elu, mis kulgeb igavalt ühtesoodu, kuniks mingisugune ebaharilik nähtus või juhtum pöörab kõik pea peale. Seda niivõrd, et enam ei ole tegelastel võimalik leppida endise eluviisiga. Näiteks novellikogu esimene lugu „Õnne põik” räägib taksojuhist, kes oma mittemidagiütleva elu juures ihaleb tagasi ühele muinasjutulisele tänavale, kuhu…
-
Täna hommikul kell 9.35 helises telefon. „Tere, õekene!” hõiskas alati rõõmsameelne ja kiirekõneline Ain.
„Oi, tore sind kuulda!” hüüdsin samas võtmes vastu.
„Pole siin toredat midagi,” võttis Ain tooni natukene maha, „asi selles, et meie kallis koolivend otsustas teistele väljadele kõndima minna . . . .”
Potsatasin istuma.
„Mis? Kus? Millal?” küsisin nagu tuntud telesaade.
„Täna öösel. Haiglas. Ta oli ju padusuitsetaja ja eks ta käis ikka õues suitsu tegemas. Ilmad ka rõvekülmad. Nii…
