-
Romaan räägib Hanna-nimelise naise eneseteostusest ja selle põrkumisest vastu inimliku kadeduse ja hoolimatuse müüri, vastu ühiskondlikku silmakirjalikkust ja ükskõiksust. Lõpuks kangelanna väsib ega jaksa seista vankumatult ja oma rõõmsat meelt heitmata tagurlike jõudude vastu. Loo lõpp pakub ootamatuid seletusi ja positiivse lahenduse.
Jutustus naise raskest teekonnast eneseleidmise keerulisel rajal ei ole selles punasekaanelises raamatus mitte sugugi uus variatsioon sellest vesisest rahvajutust, kus tark ja kaunis peategelane võitleb…
-
Õigupoolest on selle raamatukogu hoonet (aadressil Suur-Sõjamäe 44a Tallinnas) nägijalgi raske leida ja tee sinna on jalakäijale ohtlik. Lugejate suuremale osale see siiski peavalu ei tee, sest erinevalt tavalistest raamatukogudest pimedad oma raamatukokku enamasti kohale tulema ei peagi.
Mis puutub EPRi kogudesse, siis kui tutvuda selle kodulehe (www.epr.ee) teavikute nimekirjadega, tuleb tunnistada, et punktkirjas raamatute kogus ei ole eesti kirjanduse kullafondi, eriti aga värskema kirjanduse esindatus erialateadlase…
-
Kriitik peab möönma, et Italo Calvino (1923–1985) kuulsaimat romaani on järeleproovitud mõõdupuude abil raske kirjeldada. Veelgi raskem on tal pakkuda rahuldavaid vastuseid küsimustele, mida raamat ilmtingimata tekitab. Asi ei ole selles, nagu oleks teos segane. Vastupidi, sisemist loogikat on seal üleliia palju: seda pulbitseb üheaegselt väljapoole, pärisellu, kuid veelgi enam sissepoole, raamjutustuse sees puhkevatesse uutesse lugudesse. „Kui rändaja talvisel ööl” on sihikindlalt ja tihedalt, lausa hermeetiliselt…
-
Kevadel ilmus prantsuse kirjandusajakirja Brèves 103. number, mis on suures osas Eesti-teemaline. Romaanile ja lühiproosale keskenduva ajakirja Eesti erinumbris kirjutab Antoine Chalvin eesti novelli ajaloost ja annab ülevaate eesti novelli tõlgetest prantsuse keelde. Samasse numbrisse on ta tõlkinud kaks Mehis Heinsaare novelli. Heinsaart intervjueerib Georges-Olivier Châteaureynaud. Joris Fromet tutvustab Tallinna arhitektuuri ning kunstnikud ja fotograafid Liisa Kruusmägi, Kaia Kiik, Tõnu Tunnel ja Renee Altrov oma loomingut.…
-
Deemonlikeks muutuvad kõnealused lood ennekõike seetõttu, et viivad lugeja ennastsalgavate tegelaste rüppe, kelle mõtted, tunded ja teod jäävad äkitselt värinaid tekitavate müsteeriumidena ootele teisele poole head ja kurja. Kohtame kivinenud indiviide, sotsiaalse vilumuse minetanud endisi ja praegusi pereliikmeid, sõpru, tuttavaid, kooli- või töökaaslasi, naabreid . . . . Mingil viisil on nad kõik inimesed, kelle suure õnne üle saavutab võidu vaimu näriv teadmine, et sündmused kannavad eneses vältimatut ainest…
-
Mis siis on need Heinsaare ühetaolisuse-muljet toetavad korduvad elemendid? Esiteks kindlasti tema väljapeetud, põhjalikult läbitöötatud, kahtlemata mõjuv, kuid pikapeale ehk ka väsitama kippuv stiil. Heinsaar kirjutab äratuntavalt vanamoelises, eestiaegselt mõjuvas keelepruugis, mille järgi võiks nii mõnegi loo paigutada XX sajandi esimesse poolde, kui autorit ei teaks.
Järgmisena tuleb nimetada Heinsaare folkloorsust. Muinasjutule (vahel ka muistendile) viitavad nii mõningad struktuurielemendid (kangelase eesmärgi leidmisele eelneb tingimata kellegi teise määratud…
-
Patti Smith (sünd 30. XII 1946) on üle kümmekonna kauamängiva avaldanud USA laulik ja poeet, põhimõtteline maailmaparandaja, tohutu romantik, mässuline, elus esmalt põhimõtteline kunstnik, kes võib kõik ohverdada tolle loodu ja loodava nimel, kes armastab enim kunsti ennast, ka teiste tõeliste kunstnike puudutust. Ja kohe-kohe on ta Eestis, ta on siinsamas: me võime vaadata tulle!
*
Üks plika sääl USAs, tol muinasjutulisel äramaal, lihtne plika, aga sisimas muidugi…
-
Humoristlike lugude kogumikule „Meretagune asi” (1976) järgnes Jüri Tuuliku viljakaim loomeperiood. Mõne aasta jooksul kirjutas ta lisaks lühiproosale kaheksa kuuldemängu, kaks telenäidendit, näidendi „Pulmad Abruka moodi” ning romaani „Vares”. Järgnes vaiksem ajastu: natuke lühiproosat ja paar kuuldemängu aastas. Lisaks hulk „surematuid” välkmalepartiisid sõprade seltsis ja (ka) Jüri rikkalikus verbaalses garneeringus.
Uuel aastatuhandel tõi kirjastus Maalehe Raamat Jüri Tuuliku taas prožektorite valgusesse, avaldades tema loomingu paremikust mitu tüsedat…
-
Maastik, mis ulatub Imavere pudupoest Nagpuri kriketiklubini, India koerakarja keskelt Calway varesteni. Sinna mahub Tarquinia etruskide muuseum ja terrakota-armee Honeckeri pikas pidusaalis, õhtuvaated Otepääst Andideni, nii Uri, Akkadi ja Babülon kui Vargamäe, Kiini ja Mikussaadu, Tallinna-Tapa rongi rattamürin, Turu toomkirik ja Visby paksud kassid, kellad kaelas; Harju, Viru ja Karja tänavad, Tähtvere öö ja Nüpli järv, Nõmme, Musta- ja mõlemad Munamäed, nii Toompea, Toome- kui Tõnismägi,…
-
Hiljuti ilmus Moskvas „Lotmani kogumikus” Sirje Oleski venekeelne artikkel „Jaan Kaplinski – emigrant, kes ei emigreerunud”.[2] Suur osa artiklist on pühendatud Jaan Kaplinski suhetele eesti keelega laiemas poliitilises kontekstis: luuletaja 2010. aasta lõpus lausutud fraasil „Goodbye my Estonian” oli laialdane vastukaja. Luuletaja pöördumine vene keele poole ei ole aga minu arvates poliitiline seisukohavõtt, vaid hea kultuuri mitmekeelsuse tunnus. Sellest on veenvalt kirjutanud Juri Lotman (mitte niisama…
