-
Aeg-ajalt kasutatakse Eestis teatud (meedia)nähtuste kirjeldamiseks mõistet „sotsporno”. Henn-Kaarel Hellat olevat sotspornoks nimetanud oma luuletekste, mida ta kunagi Edasile tähtpäevadeks kirjutas, vähemalt nii on 2008. aastal ajalehe Vooremaa kaudu teada andnud Riina Mägi. Ju siis nii oli, aga nüüdsel ajal, isegi kui kirjanikud teevad ajalehtedele tellimustekste, vähem luule-, rohkem proosa- või kolumni vormis, eelmainitud mõttes sotspornoni enam ei laskuta.
Pigem võiks mõiste „sotsporno” tänapäeval tähistada kõike, mida…
-
Kuigi esimese hooga tundus, et rohkem ma selle teema kohta midagi öelda ei oska, hakkasin siiski järele mõtlema. Küsisin endalt, kas tänapäeva eesti kirjandust iseloomustab tõesti tugev katkestus, nagu toona pakkusin. Katkestus nii institutsioonilises, põlv- või kildkondlikus mõttes kui ka katkestus kui esteetiline programm. Jah, muidugi teevad (proosa)debütandid jätkuvalt seda, mida debütandid ikka teevad (enda nahal empiiriliselt tõestatud): laenavad siit ja laenavad sealt ning püüavad olla…
-
Neil aastail inimestes pulbitsenud ootuse ja erutuse, entusiastliku tehatahtmise ja pulbitseva energia tähelepanelik talletamine on selle teose üks väärtusi: „Ometi oli midagi täiesti uut siinses õhus, tänavatel eriti” (lk 69), „praegu olid kõigi jaoks olemas vaid rahvuslipp, lipuvärvid, ähvardav Moskva ja naiivne ning loid Lääs” (lk 195). Pikemalt peatub jutustaja rahvusliku liikumise kõrghetkedel, nagu rahvarinde asutamine 1988. aasta sügisel ja keeleloits Tallinnas Raekoja platsil, sinimustvalge heiskamine…
-
Jan Kausi teise miniatuurikogu „Tallinna kaart” puhul on märgiline juba selle pealkiri. Kartograafi kätes on maailma loomine: lõpuks jääb ju tema valida ja otsustada, mida ja miks ta kaardile kannab. Salamisi tahaksime ikka uskuda, et Tallinn oli juba araabia geograafi al-Idrīsī kaardil aastal 1154. Füüsiliste ja abstraktsete objektide valimisel ja edastamisel on kartograafi ülesanne väljendada neid kaardil nii, et kaardi lugeja kasutaks kaarti ka nõnda, nagu…
-
Pole haruldane, et mõne tõlkijaskonna nimel kõnelevat, mingist piiritletud vallast lähtuvat väljaannet nimetatakse pealkirjaski hääleks, olgu selleks siis kodumaal tuttav Saarte Hääl või Suurbritannia eestlaste tegemisi kajastav Eesti Hääl. Ja kuigi kunagine tuntuim, ajastuomaselt kõikehõlmava pretensiooniga Rahva Hääl on juba peaaegu paarkümmend aastat meediapildist kadunud, on sellistele häältele omane tulevikusuunitlus, kestvusele orienteeritus. Need pole mõeldud üksiku peatselt vaibuva sosina või karjena, vaid pürivad kestma, kontakti otsima,…
-
Preemia esimene laureaat kuulutati välja Kavastus 6. septembri õhtul täiskuu säras ja viiuli- ning flöödimuusika saatel. Suvepäevade peakorraldaja Toomas F. Aru sõnul oli otsustamine väga lihtne: „Mina ütlesin, et saab see tüüp, ja Kivisildnik ütles, et saab jah.”
Lisaks üldistele austusavaldustele andis kirjastaja Kivisildnik Mägile üle Samsung Galaxy tablooarvuti. „Esimest korda antakse Eestis üle tõeline luulepreemia, mitte mingi vuhvel,” kommenteeris Kivisildnik akti. Preemia sponsoriks oli OÜ…
-
Jarek Kasari alias Chalice’i teise luulekogu kõige tugevam tekst on kindlasti nimiluuletus „V2rske kartul”. Vabavärsilises kolmeleheküljelises mitte liiga pikas luuletuses segunevad nii selle kirjanikuks hakanud hiphoppari kui laiemalt tänapäevase mitte eriti poeetilise luule parimad küljed. Algab see hästi igapäevase olmerealismiga: „suvel unistan tihti et kartul / oleks igavesti v2rske kartul” (lk 111). Autor rõhutab oma tavalisust ja, miks siis ka mitte, oma rahvuslikkust, hakkamata siiski liialt…
-
Millal toimub ja millele keskendub tänavune „Luulesõit”?
Guntars Godiņš: „Luulesõit” toimub sel aastal 23. – 30. novembrini. Festivali teema on tänavu luule ja haridus. Selleks kutsume kohale neli luuletajat, kes oskavad rääkida oma maa luule olukorrast ja luule tõlkimisest: Lätist Kārlis Vērdiņši, Soomest Miia Toivio, Eestist Jan Kausi ja Lõuna-Rootsist norra luuletaja Gunnar Wærnessi. Festival toimub Daugavpilsis, Joensuus, Tromsøs ja 25. novembril Tartus. „Luulesõidul” on ka oma…
-
Valts Ernštreitsi juurtes on küll liivi verd, aga ta kirjutab sageli läti keeles (olles ikkagi mu meelest liivi luuletaja), liivi keele omandas ta 1990ndate hakul Tartu ülikoolis Tiit-Rein Viitso õpilasena. Nii võib ehk öelda, et kogu liivi luule on mingis mõttes lätlaste-eestlaste kõrgintellektuaalne harrastus, väga väikse, aga avali südamega intellektuaalide ringi austusavaldus olnule, kaunile keelele . . . .
Korraks, kogu „Nagu lumehelbed talvel . . . .” alguses, esimestes noppelistes tekstides, jääb…
-
Mõlemad kujutavad oma lühijuttudes teistsuguseid maailmu ja inimesi. Lugeja viiakse seiklema maakera eri soppidesse või kodulinna nurgatagustesse. Tutvustatakse karaktereid, kes kehastuvad kellekski teiseks, seda nii teatrilaval kui ka igapäevaelus – neil on oma roll, mida tuleb täita. Mõlemad portreteerivad inimesi, nende veidrusi, isegi anomaaliaid.
Nii „Juukselõikaja-tüdrukus” kui ka jutukogus „Ei mingit Baden-Badenit” on näha konflikti üksikisiku ja massi vahel. Želve tegelased kannavad sageli ebaisikulisi, kuid karaktereid hästi…
