-
Võsa ja põld on maastikul nulliga tähistatud kohad. See on nii, ja ometi pole selles midagi iseenesestmõistetavat. Looduslik null – biotoop, milleni maastik iseenesest, inimese vahelesegamiseta mõnesaja aastaga välja areneb – on Eestis hoopis ürgmets ja soo. Võsa ja põld on seega kultuurilised nullid. Ometi on nad ilmselged nullid, kust edasi skaala juba kas miinusesse (maa alla) või teise dimensiooni (pähe) läheb. See võimas psühhogeograafiline null…
-
Mari Niitra, Liivi muuseumi juhataja
Kes on Juhan Liiv?
Juhan Liiv on eesti kirjanduse üks suuremaid müüte. Kui Roland Barthes appi võtta, on müüdi probleemiks see, et see on seest tühi. Müüt rõhutab üksikuid, valitud tahke mingist isikust või nähtusest – antud juhul peamiselt vaesust, hullumeelsust, traagilist elukäiku – ja jätab varju palju teisi. Millegipärast on suuresti märkamata jäänud näiteks Liivi terane huumorimeel ja eneseiroonia, samuti vahe ühiskondlik…
-
Ameerika Ühendriikide noore helilooja Timothy C. Takachi (1978) sulest tuli möödunud aastal kooriteos „Su rahva koda” („The House of Your Kindred”), mida on inspireerinud Juhan Liivi luuletused „Tule, öö pimedus” ja „Kui tume veel kauaks ka sinu maa”. Esialgu oli heliloojal, kes on varem eesti keeles laulnud, kavas kirjutada lihtsalt eestikeelsel luulel põhinev originaalkeeles kooriteos. Lugedes Juhan Liivi luuletuste tõlkeid (Jüri Talvet ja H. L. Hix),…
-
Enam kui poole tuhande leheküljega kogumik jaguneb kuueks eraldi pealkirjastatud alaosaks: artiklid, intervjuud, esseed, arvustused, hüvastijätud ja väliskirjanduse vaatlused. Kaasatud kirjatööde seas on nii varem ajalehtede-ajakirjade kui koguteoste veergudel ilmunuid, ent on ka seni käsikirja jäänuid (artikkel „Põllu” kunstnik Kaljo Põllust). Kogumik pakub rikkaliku ja süvenenud sissevaate erinevate autorite ja teoste maailma, lugejal on võimalus siseneda näiteks Lehte Hainsalu, Ilmar Jaksi, Ellen Niidu, Viivi Luige, Lydia…
-
Romaan räägib Hanna-nimelise naise eneseteostusest ja selle põrkumisest vastu inimliku kadeduse ja hoolimatuse müüri, vastu ühiskondlikku silmakirjalikkust ja ükskõiksust. Lõpuks kangelanna väsib ega jaksa seista vankumatult ja oma rõõmsat meelt heitmata tagurlike jõudude vastu. Loo lõpp pakub ootamatuid seletusi ja positiivse lahenduse.
Jutustus naise raskest teekonnast eneseleidmise keerulisel rajal ei ole selles punasekaanelises raamatus mitte sugugi uus variatsioon sellest vesisest rahvajutust, kus tark ja kaunis peategelane võitleb…
-
Õigupoolest on selle raamatukogu hoonet (aadressil Suur-Sõjamäe 44a Tallinnas) nägijalgi raske leida ja tee sinna on jalakäijale ohtlik. Lugejate suuremale osale see siiski peavalu ei tee, sest erinevalt tavalistest raamatukogudest pimedad oma raamatukokku enamasti kohale tulema ei peagi.
Mis puutub EPRi kogudesse, siis kui tutvuda selle kodulehe (www.epr.ee) teavikute nimekirjadega, tuleb tunnistada, et punktkirjas raamatute kogus ei ole eesti kirjanduse kullafondi, eriti aga värskema kirjanduse esindatus erialateadlase…
-
Kriitik peab möönma, et Italo Calvino (1923–1985) kuulsaimat romaani on järeleproovitud mõõdupuude abil raske kirjeldada. Veelgi raskem on tal pakkuda rahuldavaid vastuseid küsimustele, mida raamat ilmtingimata tekitab. Asi ei ole selles, nagu oleks teos segane. Vastupidi, sisemist loogikat on seal üleliia palju: seda pulbitseb üheaegselt väljapoole, pärisellu, kuid veelgi enam sissepoole, raamjutustuse sees puhkevatesse uutesse lugudesse. „Kui rändaja talvisel ööl” on sihikindlalt ja tihedalt, lausa hermeetiliselt…
-
Kevadel ilmus prantsuse kirjandusajakirja Brèves 103. number, mis on suures osas Eesti-teemaline. Romaanile ja lühiproosale keskenduva ajakirja Eesti erinumbris kirjutab Antoine Chalvin eesti novelli ajaloost ja annab ülevaate eesti novelli tõlgetest prantsuse keelde. Samasse numbrisse on ta tõlkinud kaks Mehis Heinsaare novelli. Heinsaart intervjueerib Georges-Olivier Châteaureynaud. Joris Fromet tutvustab Tallinna arhitektuuri ning kunstnikud ja fotograafid Liisa Kruusmägi, Kaia Kiik, Tõnu Tunnel ja Renee Altrov oma loomingut.…
-
Deemonlikeks muutuvad kõnealused lood ennekõike seetõttu, et viivad lugeja ennastsalgavate tegelaste rüppe, kelle mõtted, tunded ja teod jäävad äkitselt värinaid tekitavate müsteeriumidena ootele teisele poole head ja kurja. Kohtame kivinenud indiviide, sotsiaalse vilumuse minetanud endisi ja praegusi pereliikmeid, sõpru, tuttavaid, kooli- või töökaaslasi, naabreid . . . . Mingil viisil on nad kõik inimesed, kelle suure õnne üle saavutab võidu vaimu näriv teadmine, et sündmused kannavad eneses vältimatut ainest…
-
Mis siis on need Heinsaare ühetaolisuse-muljet toetavad korduvad elemendid? Esiteks kindlasti tema väljapeetud, põhjalikult läbitöötatud, kahtlemata mõjuv, kuid pikapeale ehk ka väsitama kippuv stiil. Heinsaar kirjutab äratuntavalt vanamoelises, eestiaegselt mõjuvas keelepruugis, mille järgi võiks nii mõnegi loo paigutada XX sajandi esimesse poolde, kui autorit ei teaks.
Järgmisena tuleb nimetada Heinsaare folkloorsust. Muinasjutule (vahel ka muistendile) viitavad nii mõningad struktuurielemendid (kangelase eesmärgi leidmisele eelneb tingimata kellegi teise määratud…
