-
Tõnis Vilu, Ilma. Toimetanud Tiina Hallik. Kujundanud Andres Rõhu. Tuum, 2014. 60 lk.
-
Kristina Viin, Nõtkel elevandisammul. Toimetanud Carolina Pihelgas. Kujundanud Maris Kaskmann. Värske Rõhk, 2014. 77 lk.
Kunstnikuna eeskätt sürrealistina määratletav Kristina Viin on tunnistanud, et tema piltides on omajagu isiklikku – sedamoodi intiimne näib ka debüütluulekogusse koondatu. „Nõtkel elevandisammul” püüab esmalt tähelepanu Maris Kaskmanni kujundusega, on omaette väärtus, et luuleridade ja illustratsioonide autor on sedapuhku sama isik. Visuaalne ja sõnaline poolus moodustavad siin nauditava koosluse, mis kas avardab lugeja jaoks tõlgendusvälja või…
-
Värske Rõhu autorite värsket luulet
Lauri Teder, Mullikile. Kujundanud Lauri Järvlepp. Sarjas „Värske Raamat”, 2013, nr 11. 66 lk.
Tõnis Vilu, Oh seda päikest. Kujundanud Maris Kaskmann. Sarjas „Värske Raamat”, 2013, nr 12. 96 lk.
Indrek Lõbus, Kirjad Hebronist. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Sarjas „Värske Raamat” 2013, nr 13. 64 lk.
Lauri Tedre, Tõnis Vilu ja Indrek Lõbusa luuleraamatus on vähemal või rohkemal määral olulises rollis ruum, mida saab määratleda ühiskonna ja eraldatuse teljel. „Mullikile”…
-
Katrin Väli, ktrn. Kujundanud Hendrik Väli. Kite, 2013. 72 lk.
„ktrn” on Katrin Väli eriline kogu: tõesti, tegemist on juba tema kümnenda luulelapsukesega. Niisiis on asjakohane mõtiskleda, kas ja mil viisil võiks kümnes raamat erineda varasematest ja tulevatest. Variante on vähemalt kaks. Kümnes kogu võiks olla iseäranis märgiline, kui nähtavale tuuakse midagi ennetegematut, kui loomingus pööratakse uuele rajale. Aga tõenäolisemalt on tegu vist ikkagi teatud vahekokkuvõtte, olnu ja tehtu meenutamisega. Külalised…
-
Liis Koger, Vana kuu hea and. Kujundanud Valter Jakovski. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 48 lk.
See õbluke „Vana kuu hea and” on järg noore maalikunstniku esimesele luulekogule „Tantsud armastuse lõppu” (2010). Kesta järgi otsustades võiks nende ilmumisaega just vastupidiseks pidada: „Vana kuu hea and” on tasku mõõtu tagasihoidlik vihk, pole see varustet isegi mitte ilmumisaasta ega leheküljenumbritega (debüütkogu kujundus oli sootuks maitsekam, väärikam). Esimesel pilgul tundub, et vihiku võiks ühe kiire…
-
Kaur Riismaa, Rebase matmine. Kujundanud Asko Künnap ja Laura Künnap. Näo Kirik, 2012. 111 lk.
Kaur Riismaa vaevalt enam kirjandushuvilisele tundmatu nimi on. Tema 2011. aastal ilmunud debüütkogu „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” sai kriitikutelt mitu pikka paid ning Riismaa vastutasuks hellitab oma publikut nii suusõnaliste ülesastumistega kui ka näiteks kirjandusportaalis Poogen oma loomingu mõtestamisega. Noore luuletaja uus kogu ilmus juba eelmisel aastal. Alustuseks kiidusõnad „Rebase matmise” kujundajaile temaatilise ja…
-
Helen Kallaste, Kogutud hetked. Kujundanud Mathura. Verb, 2012. 78 lk.
Lugesin Helen Kallaste „Kogutud hetki” kui debüütkogu. Alles siis, kui siinses kirjutises esitet emotsioonid ja hinnangud olid juba tekkida jõudnud, selgus, et Tallinna Noorte Tegijate kambaga avaldas Siuts kahe tuhandendal „Öö”, mida küll TNT-lased nimetasid täiesti ebaametlikuks ja ega seda raamatukogude varasalvedest leiagi, aga siiski … Sestap võtaksin „Kogutud hetked” nimetada teiseks debüüdiks, kuna paarteistkümmend aastat on ühe noore luuletaja jaoks…
-
Siret Remmelg, Vibulaskja. Kujundanud Mathura. Verb, 2012. 56 lk.
Seitse aastat tagasi avaldas luuletaja Leo de Sixtus oma esikkogu „Skarabeuse tsivilisatsioon”. Nüüd on Sixtusest saanud Siret ja vibulaskja vibu on täitunud väega. Seitse aastat otsinguid näib mahtuvat kahe kogu vahele nii vormi kui ka meeleolu mõttes. (Jah, eks need olegi ju eri autorite kirjutet.) Uus kogu on eelmisega võrreldes kirjaridadelt saledam, olles seega kontrastne „Skarabeuse tsivilisatsiooni” paljusõnalisuse ja proosaluulega, kõrvale on…
-
Veronika Kivisilla, Veronica officinalis: kirjutatud Ärapääskülas, Valgesoos, elektrirongis ning nr. 10 ja 18 bussis. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2012. 87 lk.
Veronika Kivisilla on nüüd ka teise jalaga luuletajate kampa astunud. Tundub, et see on juba sootuks veendunum samm, üksjagu heitlusest – olla või mitte olla poeet – on seljataha jäet, aga üks paras maitsestav törts seda siiski on. Kui „Kalli kalendri” (2011) kujundusestki õhkus tunnetust iseenesest kui mitte päris luuletajast,…
