Suvehooaeg on talvisest oluliselt kirjum nii materjalilt, mängukohtadelt kui ka kvaliteedilt, seega tuleb igal kevadel hoolikalt kaaluda, mis alustel seekord valida, kuhu Eesti otsa sõita ja millele panustada, sest kõike niikuinii ei jõua. Ja üllatusteks tuleb olla valmis sellegipoolest. Müüdud Naeru ja Urmas Lennuki „Päeva lõpus“ vanas Ihamaru kõrtsis näis seepärast üsna lollikindel valik: oodata võiks depressiivse Eesti väikelinna (et mitte öelda küla) kerget ängi, nukrat absurdihuumorit ja huvitava mängupaiga (taas)-avastamise rõõmu. Neid ka sai, mis siis, et natuke vähem kui võinuks.

Tepo: Ma lasen sellel kuradi vallavanemal riista otsast!

Jakobi: Lased vallavanemal riista otsast?

Tepo: Kui pihta saan, siis muu värgi kah!

Jakobi: Mispärast sa tal riista otsast lased?

Tepo: Muu värgi kah!

Jakobi: Miks, Tepo?

Tepo: Ta on … Ta on hullem, kui katk!

Jakobi: Mis ta siis jälle tegi?

Tepo: Mis ta tegi!? Vihkab mind ja ootab mu surma! Mis tal muud. Kõigepealt on tal tarvis, et ma prügilepingu sõlmiks …

Jakobi: Miks sa siis ei sõlmi seda prügilepingut?

Tepo: Ma ju sõlmiks, aga kust ma võtan seda prügi!?

Urmas Lennuk, „Päeva lõpus“, III stseen.

Pealtnäha kõik toimib: mängijad mängivad, kergelt ajakohastatud tekst lippab, publik mugistab naerda, vihm kolistab vastu katust. Aga mingil põhjusel on esietendusel veel tehnilise proovi jahedat formaalsust, rohkem hästiharjutatud käsutäitmist kui teravmeelse lavastuse voolavust. Lisaks kipub uuendustega tekst paatose ja plakatlikkuse poole kalduma ning amelemisstseen pikkuse tõttu kohmakaks ja piinlikuks venima. Üht-teist lahendab aeg ja sissemängimine, aga mitte kõike.

„Esimeses vaatuses kulgeb kõik justkui arusaadavalt ning isegi pärast vaheaega jääb esiti mulje, et nüüd hakkame nägema, kuidas teostub Peteri kurikaval plaan venna käest ikkagi kätte saada see, mille järele tuldi. Aga siis hakkavad tegelased äkitselt täitsa imelikult rääkima ja käituma. Nagu oleks näitekirjanik teksti juba üle andnud, aga siis vaadanud, et pagan, napiks jääb! ja kirjutanud ruttu midagi juurde. Tegelikult on ilmselt paarkümmend aastat tagasi kirjutatud dialoogi päevakajalisemaks kohendatud, aga välja on see kukkunud väga kohmakalt.“¹

Selle „Päeva lõpus“ versiooni ilmselt suurim trump on väga huvitav näitlejate kombinatsioon: Anti Kobin Eesti Noorsooteatrist, Hannes Kaljujärv ja Kristjan Häggblom Vanemuisest, lisaks Maive Käos ja lavastaja-näitleja Targo Tagamets ise. Anti Kobin Peteri kui sündmustiku käivitaja ja väljast tulijana suunab publiku pilku ja mõtet nõtkelt ja selgelt. Tema küsib, reageerib ja tõlgendab koos vaatajaga kummalist olukorda ning varjatud minevikku. Kobin on näitlejana kiire, liikuv ja filigraanne, tema mängu on lähedal istuval publikul põnev jälgida.

Tema vastukaaluks ja vastandliku iseloomuga vend Jakobina kannab Häggblom üllatavalt jõulise, peaaegu plahvatusohtliku vaikusega kogu vana külaelu minevikku ja saladusi. Noore ooperilauljana on Häggblomi osalemine draamalavastuses tavatu, ent väga tervitatav. Tagametsa otsus Jakob talle usaldada lisab lavastusele kaalu ja täpsust, sest muusikuna tajub Häggblom imeliselt tempot, pauside erisugust iseloomu ja hääletooni nüansse. Kahe venna kõrval koomilise triksteri-külahullu Tepona saab Kaljujärv mõnuga publikut naerutada, kuid lisab eriti lõpupoole loole tumedat müstikat. Kahjuks ei suuda Maive Käose Martana meestega sammu pidada ning on tegelasena ebasümpaatsem, kui teiste tähelepanu ja kiindumuse järgi eeldada võinuks. Tagametsa Hannes jääb seevastu visandlikuks, mistõttu on ka tema põgus pajatsimoment arusaamatu.

„Üks häiriv tõik: kui kooliõpetaja Marta väikese kooli sulgemise pärast südant valutab, on teksti lisatud kamaluga tänapäist AI-teemat. Kummatigi langeb AI põhjamine Lennuki valus-humoorikast stiilist välja, lamestub plakatlikuks, kestab liiga kaua (algvariandis on e-koolist poolteist lauset). Parafraseerides Lennukit: ega’s näidend ole ajalehe­artikkel!“²

Üldiselt on „Päeva lõpus“ nii teksti kui lavastusena üsna sage nähtus eesti lavadel just selles mõttes, et nukkernaljakaid lugusid tühjaks voolavatest küladest, maakoha saladustest, traagilisest vaesusest ja mineviku painetest meeldib meie teatritegijaile ikka lavastada. Selliseid näidendeid nii eesti kui ka näiteks iiri kirjanike sulest jagub paljudele lavadele juba aastakümneid ning selles nähtuses pole midagi üllatavat ega laiduväärset. Nii kaua kuni jagub selliseid maakohti, sealseid muresid ja inimesi, kes neid mäletavad, on ka lood neist aktuaalsed ja tervitatavad. Ent ühiskonna arengu ja uute murede lisandumisega peavad hakkama muutuma ka need tekstid, sest lisaks kinni pandud koolidele ja metsade kaotusele on vaja hakata rääkima ka uue aja probleemidest, mis nooremaid inimesi kõnetaks ja teatrisse tooks. Neid, keda vana äng enam ei puuduta.