Traditsiooniks on saanud, et sügis ei alga meie teatris üksnes uue hooaja avamisega, vaid ka eelmise aasta lõpetamisega, kokkuvõtete tegemisega. Nimelt läkitab Tiia Sippol, Eesti Teatri Agentuuri teatriinfo toimetaja – teisisõnu Eesti teatristatistika hoidja, koguja ja koostaja – septembri esimesil päevil avalikkusele arvud, mis panevad kihama nii teatri- kui ka meediamaastiku. Ja nii juba 20 aastat. Just selle tähtpäeva tuules on paslik teha põgus tagasivaade statistika kogumise ajaloole ja arengule ning, nagu tagasivaadetele kohane, küsida: kuhu edasi?

Ühtlasi püsiv ja muutuv. „Kui ma 20 aastat tagasi 1. septembril Teatriliidu Teabekeskusesse tööle asusin, oli statistika kogumine juba alanud,“ ütleb Sippol alustuseks. Initsiatiiv kogumiseks tuli 1990. aastate lõpul Eesti Teatrijuhtide Liidult eesotsas Rein Oja ja Raivo Põldmaaga (nüüdne Eesti Etendusasutuste Liit), kes oli kohtunud ametikaaslastega Soomest ning tutvunud sealse teatristatistika süsteemiga. Sippoli tööle saabudes olidki toonane kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment ja Teatriliidu Teabekeskuse juht Katrin Ella äsja naasnud Eesti Teatrijuhtide Liidu koosolekult, kus esimene statistika eskiis maatasa tehti, ning alustada tuli algusest. Põhistruktuur, mis seejärel paika pandi, püsib siiani: koguma hakati repertuaaristatistikat, etendustegevuse ja külastuste statistikat ning majandusstatistikat.

Kui esimeses, 2004. aasta statistikaväljaandes, mis ilmus 2006. aasta jaanuaris, oli teatrite personalistatistika välja toodud töömahtu arvestava inimtööaasta ehk AITAde ühikutel tugineva süsteemina, siis aasta hiljem jäi see teema juba välja ega ole senini naasnud. Tõsi, nende 20 aastaga pole AITAde võimalust teatrivaldkonnas päriselt maha maetud, vaid see tiirutab nüüdki teatrite rahastussüsteemi arutelude taustal. Sellest aga mõnes teises artiklis. Samuti väärib mainimist, et aastate 2004–2011 teatristatistika avaldati eraldi trükistes, alates 2012. aasta andmetest leiab selle aga „Teatrielu“ aastaraamatu kroonikakülgedelt. Ehkki andmete esitamises on tehtud muudatusi, et raamatu formaadiga paremini kohanduda ning veebipõhist andmebaasi mitte duubeldada, on kogutavad andmeliigid jäänud samaks –vastasel juhul poleks andmed aastate lõikes enam võrreldavad.

Suuremaid muudatusi, mille tarvis on olnud vaja varasemat ümber toimetada, on suures plaanis olnud kaks. Esimene neist puudutas sihtrühmade ja lavastusliikide jaotust ning teine majandusstatistikat. Viimaste puhul eristati 2015. aastani etendustegevusega otseselt ja kaudselt seotud tulusid-kulusid, kuid koos kultuuriministeeriumiga tehti 2016. aastast otsus sellest jaotusest loobuda. Teatristatistika on püsivalt olnud seotud ka ministeeriumi tegevustoetuse aruandlusega ja kõik otsused on valminud arutluste käigus. Teatrite tagasi­sidest on ka nüüd mitmeid aastaid selgelt aru saada, et majandusandmestik ei ole muutunud vajadustega kaasa liikunud ja vajaks lähitulevikus ülevaatamist.

Sihtrühmade ja lavastusliikide määratlemisel on alati püütud hõlmata kogu etenduskunstide valdkonda ja kunagi pole olnud tegu üksnes täiskasvanute sõnateatri eriväljaandega – tõsi küll, väljastpoolt võib selline mulje jääda, sest teatrikülastajatest 64 protsenti vaatab sõnalavastusi ning täiskasvanutele mõeldud lavastusi suisa 70,6 protsenti kõigist teatrivaatajatest. Kui aastatel 2005–2010 eristati lastelavastusi (sh väikelapsed ja lapsed vanuseni kuus eluaastat) omaette lavastusliigina sõna-, muusika- ja tantsulavastuste kõrval, siis 2011. aastal liikusid need taas (sarnaselt aastaga 2004) samadele alustele teiste sihtrühmadega, kellele võib teha mis tahes liiki teatrit. Alates 2006. aastast, kui noorte sihtrühm pooldus veel teismelisteks (12–16 eluaastat) ja noorteks (17–21 eluaastat), on siiani püsinud viis sihtrühma, mis katavad publiku vanuse nullist sajani.

Lavastusliikide nimekiri täienes viimati aastal 2011 tsirkuse- ja mitmeliigilavastustega ning nukulavastused muutusid nuku- ja objektiteatri lavastusteks. Samuti jäi välja kategooria „muu“, aga et tänapäeval kipub mitmeliigilavastuste kategooria täitma kohati sama eesmärki, pole välistatud, et tulevikus täieneb kuueks jaotuv lavastusliikide nimekiri veelgi – näiteks „etenduskunst“ võiks siin olla tugev kandidaat … kui poleks segadust, mida see mõiste täpsemalt tähendab. Näiteks on „füüsilise teatri“ kandidatuur selles mõttes probleemitum, aga eeldab ideaalis ka varasemate andmete ümbertoimetamist, et oleks ülevaade lavastusliigi populaarsusest aastate lõikes. Igatahes on vajadus uute lavastusliikide järele kasvanud koos teatritegevuse mahuga. Oluline abi on teatripildi kaardistamisel olnud teatriterminoloogia töörühmast, mis tegutseb Sippoli koordineerimisel teatriagentuuri juures 2017. aastast.

Igatahes peab statistika kogumine aja ja teatrimaastiku muutustega kaasas käima, olema piisavalt paindlik, aga seejuures vältima kergekäelisi muudatusi, seda nii arusaadavuse kui ka aastate võrreldavuse huvides. Oma jälje on statistikasse jätnud näiteks koroonapandeemia: alates 2020. aastast võeti kasutusele voogteatri termin ning hakati koguma andmeid nii etenduste veebiülekannete kui ka voogteatri kohta. Esimestel koroona-aastatel fikseerus neisse arvudesse 8 teatri 25 lavastust, mida jälgis veebist 45 310 vaatajat. Juba järgmiseks aastaks oli veebikülastuste hulk drastiliselt langenud ning viimati ehk 2024. aasta statistikas võis neid arve leida kolmel teatril (elektron.art, Kellerteater ja VAT-teater), kokku 12 lavastuse ja 3922 vaatajaga. Olgugi et valdkond on seega marginaliseerunud, ei ole tegu siiski täieliku hääbumise, vaid alternatiiviga. Võimalusega, mille täielikku kadumist pole põhjust ennustada – pigem vaadakem seda kui mõttemuutust tähistavat maamärki.

Teisalt on teatristatistikal oluline roll selles, kuidas teatrimaastikul toimuvaid muutusi tajutakse – just tänu statistikale joonistub välja kasv, mille teatrivaldkond on viimaste kümnendite jooksul läbi teinud. Vaatajate arv on kasvanud, kuid Eesti rahvaarvu arvestades ei saa see mitmekordistuda: 2004. aastal oli teatrikülastajaid 912 085, 2024. aastaks 1 268 804. Samal ajal kerkis aga uuslavastuste arv 121-lt 285-le ning kõigi repertuaaris olevate lavastuste arv 326-lt 730-le. Statistika koguja vaatenurgast tähendab see suhtlemist üha enamate andmeesitajatega, tööd üha suurema andmehulgaga ning küsimust, kas ja mida üle parda heita, et iga-aastase kogumise, toimetamise ja vahendamise jaksaks endiselt ära teha üks inimene. Sest täpselt ühe inimese töö tulemusena saavadki kokku andmed, mis kajastuvad nii „Teatrielus“, Eesti Teatri Agentuuri statistika andmebaasis¹ kui ka statistika­ameti teatristatistikas².

Mis, kes ja millal? Arutelukohti on aga aastate jooksul olnud veel. Esiteks kogumistsükkel: kas koguda andmeid aasta või hooaja kaupa? Teatrite töökorralduse seisukohast oleks justkui loogiline koguda hooaja kaupa, sest nii planeeritakse ka repertuaari ning selle poolitamine detsembri ja jaanuari vahelt mõjub vägivaldselt. Ometi lähtub majandusstatistika kogumine just majandusaastast, mis algab 1. jaanuariga ja lõpeb 31. detsembriga, ning aasta poolitamine nõuaks andmete ümberrehkendamist. Pealegi ei lõpe ega alga hooajad kõigis teatrites enam samal ajal – üks võib alustada augusti viimastel nädalatel, teine alles septembri keskpaigas. Ning mis peamine, suvine teatrielu on muutunud tavahooajale tugevaks konkurendiks ja kujundanud hooaja piiri veelgi hajusamaks.

Teiseks sihtrühma küsimus: kas teatristatistika saab öelda, kes möödunud aastal teatris käisid? Mis vanusest ja soost, mis hariduse või ametiga inimesed saalis istusid? Ei saa. Ehkki selle küsimusega pöördutakse teatriagentuuri poole sageli, tasub rõhutada, et teatristatistika saab üksnes näidata, kui palju oli külastajaid teatud sihtrühmale suunatud etendustel, aga mitte seda, kes ja millises vanuses inimesed need olid. Teisisõnu: kui näiteks 2024. aastal kogusid alla viieaastastele lastele suunatud lavastused kokku 4955 vaatajat, ei tähenda see, et 4955 väikelast käis sel aastal teatris. Esiteks kuuluvad selle arvu sisse ka kõik vanemad, vanavanemad ja lasteaiakasvatajad, kes etendusi nägid; teiseks ei ole välistatud, et mõni laps või täiskasvanu vaatas ka mitut etendust. Niisiis tuleb selleks, et saada täpselt teada, kes ja kui palju teatris käis, statistikaandmetele kõrvale võtta nii teatrite publiku-uuringud kui ka statistikaameti kultuuris osalemise uuring, mis näitab iga kolme aasta tagant, mitu ja millises vanuses Eesti inimest viimase 12 kuu jooksul teatris käis. Kui raha ja aeg poleks takistus, võiksimegi unistada statistikabaasist, kus need kolm allikat kokku saavad ning üksteist täiendavad.

Just viimasel ajal on tõstatunud ka kolmas aruteluküsimus: mis on teater? Seda küsimust võib küsida mitmes tähenduses – nii vormi, sisu kui ka institutsiooni kohta –, ent statistikas on parajasti luubi all just viimane: mis teeb teatud institutsioonist teatri? Nimelt on 20 aasta jooksul ainsa näitajana püsivas kasvusuundumuses olnud just lavastusi produtseerivate organisatsioonide hulk, mis ei vähenenud isegi koroona-aastatel. Viimatises teatristatistikas osales 92 organisatsiooni, kes tõid 2024. aastal välja vähemalt ühe professionaalse lavastuse (võrdluseks: 2004. aastal osales statistikas 20 organisatsiooni), lisaks neile tegutses Eesti Teatri Agentuuri andmetel valdkonnas veel 16 organisatsiooni, kes enda andmeid ei esitanud. Kuna tegijate arv on paisunud hämmastavalt suureks, vääribki arutamist, kui paljusid neist saab nimetada teatriteks ja kas ülejäänutele leidub pisut elegantsem nimetus kui „lavastusi produtseeriv organisatsioon“.

Seni on Sippol jaganud tegijad kolme kategooriasse: repertuaariteatrid, projektiteatrid ja lavastusprojektid. Kui repertuaariteatreid (sh nii riigi-, linna- kui ka erateatreid) iseloomustab aastaringne tegevus, püsiv meeskond ja mitme lavastuse etendustest moodustuv mängukava, siis projekti­teatrid aktiveeruvad enamasti vaid teatud perioodiks (sageli suveks) ning mängivad korraga vaid üht-kaht lavastust. Iga lavastuse tarvis moodustatakse projektiteatris uus loominguline ja tehniline meeskond ning ainsaks ühendavaks lüliks on sageli produtsent. Projektiteatri nimetus eeldab ühtlasi, et tegevus on aastate lõikes regulaarne. Ühekordsed ettevõtmised liigituvad lavastusprojektideks, mille alla kuuluvad ka lavastused organisatsioonidelt, kes tegutsevad küll regulaarselt, aga seda mõnes muus valdkonnas – näiteks muuseumid või vallavalitsused. Kuigi andmete kogumise seisukohast on seega tõmmatud üsna selged piirid, võib valdkonnavälisel vaatlejal see rohkus siiski silme eest kirjuks võtta.

Kellega ja kellele? Ükski neist aruteludest ega muutustest poleks saanud toimuda ega toimu ka tulevikus ilma teatrite ega -tegijateta – andmete kogumine on võimalik ainult nende huvi ja toetusega. Oluline osaline on loomulikult ka kultuuriministeerium, kes kohustab riigi rahastatud teatreid oma statistikat agentuurile esitama, ent eelmainitud tegijate arvus moodustavad need teatrid neljandiku kõigist etendusi andvatest organisatsioonidest. Samal ajal on tõsi, et just need riigi asutatud ja/või toetatud teatrid (sõltuvalt aastast on neid 21 kuni 26) toovad endiselt statistikasse lõviosa uuslavastuste, etenduste ja külastuste koguarvust.

Kõigi teistega käib andmete kogumine hea tahte alusel. Ennekõike võiks motiveerida valdkondlik nähtavus ja kuuluvus, aga ka teadmine, et iga panus, mis aitab teatristatistikal olla täpsem ja ülevaatlikum, kujundab nii valdkonna eneseteadvust kui ka ühiskonna teadlikkust Eesti teatrist kui tervikust. Ja nii on see ka alus, millele toetudes kujundada tulevikku. Ehkki tuleb ka ette, et väiksematel teatritel pole pakkuda samal täpsusastmel andmeid kui suurematel tegijatel, lähtub teatristatistika kogumine mööndusest „iga arv on parem kui null“. Ennemini võetakse vastu näiteks hinnangulised publikuarvud, mis on etenduste arvu, saali suuruse ja täituvuse põhjal tagantjärele arvutatud, kui et jäetakse lavastus sootuks publikuarvudeta.

Statistikat kogudes ei tohi unustada ka tudengeid ega teatriuurijaid. Kui ühelt poolt on (või peaks olema) sellel oluline roll riigivalitsemises, et kultuuripoliitikas saaks teha asjatundlikke otsuseid, mis lähtuvad teatrimaastiku suundumustest (mitte isiklikest hinnangutest või eelarvamustest), siis teiselt poolt kirjutatakse statistika abil ajalugu – seda teevad just teatriuurijad. Kuivõrd ajalugu ei kirjutata üksnes arvude põhjal, sisaldabki statistika ka andmeid, mille abil püütakse kirjeldada sisu ja vormi: lavastusliigid, žanrid, koosseisud, autorid ja nende päritoluriigid, alustekstid ja nende algkeeled jne.

Kõigi nende andmete, täpsemini kogu teatristatistika keskmes on aga lavastus. Arusaam, et kultuuristatistika keskmes peab olema kultuuriüritus ise (teatristatistika puhul lavastus), ei ole kõikjal elementaarne: näiteks seesama Soome teatristatistika, millest eestlased inspiratsiooni said, pühendub ennekõike organisatsioonide tööjõu- ja majandusandmetele, seejuures Eestis jagavad majandusandmeid aga peamiselt riigi asutatud või toetatud teatrid. Lavastuste fookusse võtmine aitab loodetavasti ka maandada kultuurivaldkonna (teinekord põhjendatud) pelgust, et statistika taandab loomingu vaid numbriteks Exceli tabelis. See poleks ometi kasulik kellelegi – ei teatritegijatele, -uurijatele ega ka poliitikakujundajatele –, sest ilmselgelt on kultuur enamat kui pelgalt majandussektor.

Pole välistatud, et pidevalt kasvavad külastuste arvud võivad väljapoole jätta mulje, justkui oleks sel maastikul rohkelt publikut, mida püüda, ja rohkelt tulu, mida teenida. Nimelt on arutletud, kas teatristatistika kommunikatsioonis peaks vähem rõhutama publikuhulka, mis justkui kiidab takka kasvumentaliteedile, ning rohkem tõstma esile sisulisi muutusi. Sippoli sõnul on olnud märgata, et mida rohkem kogub teater publikut ja tähelepanu, seda rohkem tulevad ka teatrimaastikust väljaspool tegutsevad asutused mõttele, et lavastus võiks olla formaat, mille kaudu oma programmi rikastada või mõnda tähtpäeva tähistada. On aga võimatu mõõta, kui suurt mõju on sellele avaldanud just statistika ja sellega kaasnev ettekujutus valdkonna kasumipotentsiaalist.

Praegu ja tulevikus. Suve alguses on teatristatistika kogumise kõrgaeg. Repertuaariteatrid on oma andmed esitanud, ent ees ootab veel rohkelt näputööd kõigi teiste andmeesitajatega (sealhulgas projektiteatrid, lavastusprojektide meeskonnad, erialaorganisatsioonid ja teatrikoolid) suhtlemisel, andmete koondamisel ja toimetamisel ning lõpuks ka tabelite, graafikute, ülevaadete vormistamisel. Kuigi möödunud aasta kokkuvõtete kohta hakatakse teatriagentuurilt küsima juba veebruaris-märtsis, selguvad täpsed vastused alles augustiks, mil kukub tähtaeg, et „Teatrielu“ kogumik trükki saata. Niisiis on teatri­statistika nagu kapsas: talvel ja kevadel kogutakse eelmise aasta seemnekesed, suvel vormub kuju ja sügise hakul tuleb väljanäitus.

Kui aga pea sellest aastaringist korra välja pista ja unistaval pilgul tulevikku vaadata, jätkub küllaga sihte, mille poole pürgida. Jällegi, kui raha ja aeg poleks takistus, võiks teatristatistika baasiga edaspidi ühilduda ka Eesti teatri biograafiline leksikon³ ja Eesti kutselise teatri lavastuste andmebaas⁴, mis sisaldab lavastuste andmeid alates XIX sajandi teisest poolest. Just selline eriliigiliste andmete komplekt võiks teatri­uurijale olla kui tark mees taskus, aidates teatriajaloos näha uusi mustreid ja suundumusi.