Maasikasöömise kiituseks
Millist folki tahame?
Vähem rõivaid!
Liigrõivastumise haigus ohustab inimkonna tulevikku enam kui lennu- ja meretransport kokku.
Millest reovesi ei kõnele?
Ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi kui nakatumiskordaja näit või värsked reoveeandmed.
Oma sõ(b)rad leiad ööst
Priit Pääsukese teine täispikk mängufilm „Öölapsed“ tõdeb, et öös on asju: neoonpunast ja -rohelist ning sama värvikaid tegelasi.
Paus on läbi, Cannes on tagasi
Cannes’i filmifestivalil võeti muudatused tõrksalt vastu, aga osalt on need tulnud, et jääda.
Kommentaar – Saan aru, ei saa aru …
„Ma ei saa aru“ on uus festivaliseeria, mida korraldab Telliskivi loomelinnaku tiim: Bianka Soe, Sigrid Leppmets, Herkko…
Uus teater – Lava
Mees on tagurpidi naine
Pärnu kunstisuve näitusel „Mees ja mees“ on meest näidatud haavatuna, mida nii kaua on omistatud naisele, näitusel „Naine ja naine“ on naine aga juba kindralimõõtu.
Raputavad ja üllatavad ooperielamused
Jérôme Brunetière: „Keskendume ainult kunstilistele ideedele ja parimatele artistidele. Ma ei usu, et ooperit saab produtseerida turundusreeglite järgi.“
Villem Ernits kui erinevuse külvaja
Nii eriskummalist kultuuritegelast kui Villem Ernits pole vist isegi tema ajast võimalik leida: sedavõrd mitmekülgne ja totaalne on tema kõrvalekaldumine keskteest.
Barbi Pilvre, Tallinna ülikooli dotsent
Panid vaba fantaasiaga eri suunas ajama
Festivali „CPPM Manifestal“ lavastuste nägemiseks-kogemiseks sattusid vaatajad eriilmelistesse paikadesse, millest nii mõndagi poleks osanud etendamispaigana kujutleda.
Mul on sulle väga puhtad käed
Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“ on mõru, oi kui mõru, ülekeenud kohvi kirbe maitsega, kohati lausa mürgine, kalk, kurb, tülpinud, kuid õnneks mitte veel resigneerunud hääle luule.
Värskendav ja rikkalik mõttetoit haridushuvilistele
Kogumikus tõusevad esile probleemid, nagu õpetajaskonna vananemine, õpetajaameti vähene atraktiivsus, kutsehariduse kehv maine jms.
MUBA otsib ehitajaid
Timo Steiner: „Tavaliselt läheme haridusest rääkides hästi morniks ja murelikuks, aga lahedale, kihvtile ja töökale elule peaks laduma just sellise põhja, kus lusti ja julgust.“
Kelle lapsed me oleme?
Küsi-, mitte hüüumärgiga
2021. aasta noore arhitekti preemiaga pärjatud Johan Tali: „Mul on kogu aeg vaja uut sisendit, et aru saada, mis asi see arhitektuur ikkagi on.“
Grafiti vajab oma Jakob Hurta
Tagasivaade kunstile, mida siiani on olnud keeruline kombekaks nimetada, on võtnud sisu ja konteksti kontrasti ning aja möödumise tõttu pärandi vormi.
Lõputa õhtusöök
Hüüru mõisa „Sinihabeme“ tihe ja rikas kirjanduslik tekst, intrigeeriv lugu, uudne näitlejaduo ja leierdamata mängupaik tasuvad avastamist.
Valmis
Ka unustatud paikadel on väärtus: nad tuletavad meelde oskamatust hoolida kõigist ja kõigest, ükskõiksuse vohamist, empaatia puudumist elukeskkonna ja olendite suhtes.
Täpsed tekstid
Kogumikus „Lakutud mees“ tutvustatakse naissoost ungari kirjanike lühiproosat. Raamatust leiab nii tihedat olmet kui ka nappi fantaasiat ja hammustavat satiiri.
Lapsed! Täna uurime seda, kelle nime ei tohi nimetada
Joost de Vries pilab satiirilises, et mitte ütelda mürgises romaanis „Vabariik“ Hitleri-uurijate kaudu võltse eluhoiakuid ja akadeemilisse maailma kapseldumist.
Inimvaatlused – Suvetuuride aeg
Kust tuleb endiselt see tuhin korraldada kümneid ja kümneid vabaõhuüritusi?
