Haridussüsteemis ebavõrdsuse märkamise ja kõige haavatavamate järeleaitamise asemel oleme keskendunud meie PISA-tubliduse rõhutamisele.
Äärmuspedagoogika tungimine kooli karistab, mitte ei aita võrsuvat sugupõlve.
Pankade maksustamine on avalikus diskussioonis samahästi kui olematu ja meedias maha vaikitud.
Segaduse kõrghariduses ja õppejõudude ebakindluse on tekitanud postmodernse ühiskonna institutsionaalne tasakaalutus.
Tudengid on juba keskastme õpingutes harjunud tegema rühmatöid, õppejõudude koostöö ei lähe nii kergelt.
Suveteatris võis kohata nii õnnestumisi kui ka lavastusi, mille puhul jäädi alusmaterjalile alla või oli ka valitud materjal ise kehv või ei paistnud kuskilt tegijate ind midagi kunstiliselt väärtuslikku korda saata.
Tarvo Varrese praegu Arsi projektiruumis avatud väljapanek „Vahetult enne …“ on ehk kunstniku seni mahukaim isikunäitus – võib-olla isegi veidi liiga suur amps.
Jelena Skulskaja raamat tõestab, et lisaks Borgese pakutud süžeedele on maailmakirjanduses veel vähemalt üks eriline faabula.
Maarja Kangro seisab Eesti Kirjanike Liidu juhina hea literaatide rõõmsa meele ja raamatute kättesaadavuse eest.
Igal eesti keele kõnelejal ja kultuuri kandjal on oma rahva, kultuuri ja järeltulijate ees vastutus, mida ei saa kanda keegi teine. Ühiskonnal on vaja ka naiste vaadet ja kogemust.
Esimesel seminaril jõuti seisukohale, et naissoost kirjanikel tuleb asutada oma auhind ja ühendus.
„Navigaator Pirxi“ taastatud eestikeelne versioon võimaldab näha unikaalsetes oludes valminud ulmefilmi uue pilguga.
Kuigi paljud eesti dokitegijad ei tunneta, et filmivaldkond pakuks neile vajalikku tuge, on vähemalt olemas toetav kogukond, kellega saab teha plaane olukorra parandamiseks.
Valentin Klaus: „Linnaökoloogias on ülesandeid omajagu, kuid samapalju on ka võimalusi. Meil endal on samuti vaja kvaliteetset, rohelist ja elurikast keskkonda.“
Mõelda võiks nii, et ristmikud on linlaste kohtumispaigad, kus on ruumi olemiseks ja tegutsemiseks, ning tänavad on selleks, et need omavahel ühendada.
Arrogantseim resümee: Tartus mindi Mahleri kaheksanda sümfooniaga enam sügavuti, Tallinnas oli tegu muusikaelu sädeleva sündmusega.
Elva laululaval ja selle ümbruses toimunud kontsert-ööpidu „Meelte videvik“ ajendas analüüsima rituaali, pühaduse ja kommertsi hämaralasid.
Näitus „Läbipaistvad unenäod“ EKA galeriis on kokku toonud noored kunstnikud maailma eri nurkadest, kusjuures igaüks neist tegeleb mängulisel viisil oma identiteedi küsimustega.
Vaskjalas on sirakas antud: õhtu jooksul laotati publiku ette terve palett erisugust, rohkem või vähem särisevat elektroonilist muusikat.
Peaaegu iga kontserdi kavas oli midagi briti heliloojatelt. Selline teemavalik on igati tervitatav, sest inglise muusika kõlab kontserdikavades täiesti teenimatult liiga harva.
„Pimeala“ on liigutav ja kõnekas tunnistus Anna Hintsi arengust rabavalt inimliku ja üdini empaatilise lavastajana.
Ivan Võrõpajevi tekst on „Ufos“ ehk ootamatultki üheplaaniline, kohati isegi plakatlik, ning mõtted hakkavad korduma.
Esiküljel Eesti inimarengu aruande peatoimetaja, Arenguseire Keskuse ekspert Eneli Kindsiko. Foto Piia Ruber
Tallinna kammermuusika festival
elektroonilise muusika minifestival „Vaskjala sirakas“
Pealelend. Kadi-Ell Tähiste, „Foto Tallinn 2024“ üks peakorraldajatest