Karolin Tampere: „Mind huvitab, mida erinevad paigad inimesega teevad, kuidas need vormivad ja kujundavad seda, mismoodi ta iseennast ja ümbritsevat kogeb.“
Kiitusest Kurski retke eest on vähe, peab ka auhinnaraha välja käima.
Kügelgenide näitus pakub Eesti publikule teistsugust raamistikku meile tuttavatele persoonidele, näidates kunstiajaloost tuntud Kügelgene suurema suguvõsa osana.
Kalevi Kull, Toomas Tiivel ja Doris Kareva vestlevad Jakob von Uexküllist, rohelisest filosoofist ja maailmaparandajast par excellence, kes on Aruka Eluviisi ja Eesti Taassünni auhindade asutaja.
Euroopa-kesksus ja lääne leige reaktsioon Venemaa sõjategevusele Tšetšeenias ja Süürias on andnud Venemaale karistamatusetunde.
„Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“ kui moodsa folkloori soliidne kogumik kuulub õigusega rahvaluule arhiivi. Igor Volke elutöö väärib säilitamist!
Meretagusel maal on oma eksootilised eripärad, mis näivad võõra ja arusaamatuna või võivad minna vastuollu tunnustatud normidega.
Sürrealiste tõmbasid alkeemia poole nii selle psühhoanalüütilised tõlgendused kui ka alkeemias kasutatud veidrate ja mõistatuslike kujundite visuaalne veetlus.
Loomaõiguste ideestiku jõudmine kriitilise massi inimesteni on ainult aja küsimus.
Tõnu Kaljuste juhitud kolm Birgitta festivali jäävad meelde mitmekesise repertuaariga, kus kõrvuti klassikaga on saanud kuulda ka põnevat uut, mis ei pruugi alati mahtuda klassikalise muusika piiridesse.
Leigo balletilavastus pakkus aega maalilises kohas mõtisklemiseks, ent see, milliseid mõtteid ja seoseid esitatu tekitas, sõltus juba igaühest endast.
„Õhud meie vahel“ on dokumentaalteater, mis vahendab inimesi, kes on iga päev sõna otseses mõttes kättpidi mullas ja keda mõjutab muutuv kliima kõige vahetumalt.
Eili Neuhausi lavastuse „Öö õigus“ väärtus on aus südamevalu ja tundlik kujundisüsteem, mis välistab plakatlikkuse.
Merle Jantson: „Pärnus on nii palju, mille pinnalt head ja erilist kultuuri luua, ning just kultuurikihis peitub Pärnu suurim (turismi)potentsiaal.“
Kaljo Kiisa filmilavastajakarjäär on tasakaaluotsing konjunktuursuse ja loomingulise vabaduse leidmise ja võtmise vahel. Kumb pool jääb peale?
Ausalt öeldes ma ei mäleta, et linnahalli suur saal oleks kunagi karjuvalt tühi olnud. Miks ei võiks mõelda linnahallist kui talvisest laululavast?
Jarmo Kauge: „Linnahall on Tallinna uhkus, sellel on linna ja kogu Eesti jaoks sümbolväärtus, mis ulatub palju kaugemale selle tellinud poliitilisest režiimist.“
Asta Põldmäe novellides põimub harukordne poeesia pilgusügavusega. Maailm ärkab sada korda rohkem ellu, tõsieluline saab tõelisemaks.
Olgu luuletus argine või pidulik, madal vemmalvärss või kõrge kunstikraadiga teos – luule hoiab ja timmib keele ilu ja täpsust.
Kahaneva kvaliteediga B-kategooria õudusjärgede seas paistavad „Maxxine’iga“ lõpu saanud X-triloogia filmid peale hea vormitunnetuse silma intelligentse sisuga.
Margo Kõlari „Pirita missa“ on eesti suurvormide seas üks tippteoseid, seda ennekõike tänu suurepärasele orkestratsioonile.
Jätkugu Jaan Malinil üha energiat koondada vinüülidele eripalgelisi hääli ja talletada ka Luuluri häälutusmaastikke!
Muinsuskaitse ei tohiks mõjuda luksusena, mis kõnetab vaid eliiti ning millega tegelemine on jõukohane vaid kinnisvara omanikele.
Kohilasse ehitatud puupõletusahi võimaldab põletada monumentaalseid keraamilisi teoseid. Seda on ära kasutatud juba ka kõige šikima kaasaegse kunsti huvides.
Esiküljel näituse „Sügaval soos – eoste teke“ kuraator Karolin Tampere. Foto Piia Ruber
Laura Liis Vilbiks, „Miljööd kujundav akupunktuur“
Asta Põldmäe „Talvine teekond“
luuleplaadid „Etno-tonte. Eesti keele kõla“, „Etno-tonte. 2. Metsa mõte“ ja „Kuhu ma vajutan?“
Birgitta festivali lõppkontsert „Pirita missa“
Kohila XXIV keraamikasümpoosion