Jevgeni Zolotko: „Maailmaga on kõik hästi, see on alati olemas. Meie oleme need, kes on kahtlases positsioonis.“
Euroopa teemad kohaliku müra alt ja iludusvõistluse seest seekord välja ei pääsenud.
Näitusfestivalil „Tase“ jäi enim kõlama vaimse tervise ja põlvkondadeülese trauma teemapüstitus.
Vaevalt saab vaid Gruusia lobitööga seletada seda, et OSCE tunnistas grusiinide etnilist puhastust Abhaasias, soovides tuua sõjakuritegude toimepanijad kohtu ette.
Kelle asju Solovei ajab ja miks tal lubatakse Vene ladvikus toimuvat omal viisil kirjeldada, on küsimus, millega selge mõistuse toel on raske midagi peale hakata.
Praegusel kujul kipub rohepööre kui ühtlustav ja ülalt alla protsess ignoreerima seni toiminud ja ka hiljuti hüljatud keskkonnasäästliku elamise viise.
Pilguheit minevikku, et tutvuda, mis oli seoses tehnoloogiatega päevakorral sadakond aastat ehk mitu inimpõlve tagasi.
Raphaël Quenard: „Mulle meeldib kõik, mis on ootamatu ja üllatav. Kui keegi kavatseb etendust saboteerima hakata, oleks see nagu õnnistus.“
Enno luule on jäänud püsima tänu sellele, et ta kirjutas tulevikku. Enno teemad on olnud üldinimlikud ja mõjuvad nüüdki värskelt.
Raamatukogudes ei tehta ühegi raamatu mahakandmisotsust kergekäeliselt ja püütakse tagada isegi kogust välja arvatud raamatu jõudmine lugejani.
Inglise lavastaja Michael Pink tõi Eesti Rahvusballetis lavale klassikalise „Giselle’i“ mõtestatud uuslavastuse.
Kooselamus on tähtsad suhted, jagamine ja ühine elukorraldus. Eestisse on selliseid maju projekteeritud vaid üksikuid. Kas ühiskond pole veel valmis?
Hirmutamise asemel tuleks rõhutada positiivset, uusi õigusi ja võimalusi. Edasiliikumiseks on vaja avalikku arutelu mitmel teemal.
Kristina Libe: „On tähtis, et noored tunneksid end ühiskonna osana, et neil oleks oma avalik ruum ning nad saaksid selle loomisse panustada.“
Vox Clamantisel on kindlasti oma osa selles, et Kreegi looming maailmas tunnustust on leidnud. Kui vaid Kreek, kelle muusikat tema eluajal kuigi palju ei tuntud, kõiki neid esitusi kuuleks!
Uue muusika kontsert möödus mõtte, sisu ja kujunduse poolest ühes kunstilise terviku laines: publik suunati suvele vastu minnes märkama enda ümber pakitsevat elu ja loodust.
Muusikaga saab vaikust vältida ning lämmatada – nii saab sellest pelgalt üks vahend teiste seas.
Ühele huvikoolile on „Alice Imedemaal“ suurejooneline ettevõtmine, mida toetas peale osalejate tugev seljatagune bändist ja valgustajatest kostüümikunstnike ja grimeerijani.
Karel Koplimetsa installatsioon on tulevikust, täpsemalt, 50 aasta kaugusest hüpoteetilisest tulevikust.
Ekke Västrik ei usu, et on olemas punkt, kus võib öelda, et enne ei olnud muusika ja nüüd on.
Lauri Sommeri väike maailm mahutab endas rohkem kui sellised maailmad tavaliselt. Kõik kokku pole mitte ainult rahvarohkem ja kirjum, vaid ka õilsam ja ilusam.
„Furiosa“ nautimise tase sõltub suuresti ilmselt võimest lasta lahti uue „Raevu tee“ ootusest. Seekordne tempo on aeglasem, atmosfäär hooti tumedam, tegelaste õlgadel rohkem olemuslikku raskust.
Öine Teheran mõjub „Kriitilises tsoonis“ džunglina, kus antakse voli kehalisusele, millele päevavalguses kohta pole.
Saksa teater ei ole naljakas, aga see-eest on ta rikas, meestekeskne, paljudele arusaamatu ja väga poliitiline.
Noor on vastuvõtlik, aga seejuures oma arvamusavaldustes poliitiliselt ebakorrektne. Sestap on teatris sellele publikusegmendile keeruline teda ennast peeglist näidata.
Lauri Sommeri „Vanaema sydame nimel“
koguperemuusikal „Alice Imedemaal“
Karel Koplimetsa installatsioon „2074“
VAT-teatri „Raev“ ning Miksteatri „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale“
Esiküljel kunstnik Jevgeni Zolotko. Foto Piia Ruber