Sulev Keedus: „Ma ei arva, et „Georgica“ ja „Somnambuuli“ vastu mingi tohutu publikuhuvi on, aga nad kuuluvad Eesti filmilukku ja on suur tükk minu töödest.“
Kuni kõik ainult pealt vaatavad, kasvab juhtimisvõimetusest samm-sammult julgeolekuoht.
Martti Helde „Vara küps“ lõikab skalpellina lahti aastaid kestnud ühiskondliku konflikti.
Sergei Paradžanov elas elu, mis andis võimaluse avada end täiesti unikaalse autorina, ent sulges tema ees väga mitmed uksed.
Nüüdiskunsti klassiku teoste konserveerimine osutus eeldatust keerulisemaks ning tekitas rea filosoofilisi probleeme.
Theodor Sink: „Kõik kvaliteetsed koosseisud, hoolimata sellest, mis stiiliga nad tegelevad, pingutavad selle nimel, et tulemus oleks hea, et neil oleks publik ja publik oleks liigutatud.“
Hirm jaanuarikuu kontserdipubliku vähese aktiivsuse pärast oli üldjuhul asjatu, ehkki mitmelgi korral sattus kutsuvaid kontserte samale päevale.
Uue üleriigilise planeeringu koostamisega on selgunud, et maa hakkab Eestis otsa saama. Olukorra lahendamise üle arutavad planeeringu eestvedajad.
Eesti linnad saavad nõuda linnaüürikorterite ehitamist linnamaale nagu tehti Pätsu ajal ja tehakse praegu mujal Euroopas. Küsimus on, kuidas koos ettevõtjatega paremat linna luua.
Tänapäeva vaatepiirilt on võit jäämas Carl Schmittile. Meie maailm on jagatud riikideks, milles „poliitilise“ mõistele annavad sisu etnosed.
Totalitarism ei saa ühiskonnas juurduda juhul, kui piisav hulk elanikkonnast jääb toimuva suhtes tähelepanelikuks ja teadlikuks ega pelga irduda massist ka oma arvamustes ja maailmavaates.
Jevgeni Goman: „Ametnikul on Venemaal alati õigus, aga ta on võimetu lahendama probleeme. Venemaa ametnike seas pole inimesi, kes tahaksid ja julgeksid võtta vastutust. “
Joonas Veelmaa: „Tähtis on see, et teos läheks inimesele korda. See on parim asi. Võitja nime ei mäleta järgmisel aastal keegi.“
Lavastuses „Fun Fact“ on näitlejad seadistanud end vagunisaatjateks, aga see, milline reis tuleb, sõltub vaatajast ja laudkonnast.
Vanade kreeklaste ja roomlaste kultuur pole kuhugi kadunud ning võib teinekord ilmutada end ootamatutes kohtades.
Entusiasmiklantsi varjus nõuab tähelepanu inimeste ärakasutamine ja nende loodu kuritarvitamine: kummitustöö ja rikutud privaatsus.
Me näeme tulnukasarnaseid suuri keelemudeleid küll teavet edastamas ja saame neist aru, kuid ei mõista, mil viisil nende mõtlemine toimub.
Muusikateoste muuseum ei piirdu enam ammu siseruumidega, vaid on laienenud vabasse õhku ning hakanud oma eksponaatidega palju interaktiivsemalt ümber käima.
Marius von Mayenburg lahkab tänapäeva inimese voolavat, ebapüsivat olemust, nii identiteedi kui ka tõe suhtelisust ja pidevat muutumist.
Elulooraamatus „Süda“ ei täida autor lugeja lootust, et annab oma vanematele andeks ja seljatab raske haiguse, küll aga liigutab armastusavaldusega emale ja tütrele.
Klassikalises muusikas valitsevat n-ö surnute kultust ei kohta kirjanduses ega ka kunstis – põhitähelepanu on siiski tänapäeva tegijatel.
Meelis Friedenthal jätkab romaanis „Punkti ümber“ spiritualismi ja okultismi legaliseerimist eesti vaimukultuuri pärandina ja (kunsti)ajaloosündmuste seletajana.
Vägivalla südames või südamel on kaks koda: kodu ja kool. „Kurjuse“ peategelane Erik Ponti on koduvägivalla ohver, koolis aga kõva löömamees.