Meisterlikule saksofonikvartetile Raschèr on pühendatud üle 300 teose, millele lisandus nüüd ka eesti helilooja Alisson Kruusmaa uudisteos.
Pettumuse ennetamiseks oleks abi tihedamast filtrist ja psühholoogilistest eksperimentidest.
Kas eesmärk on kasvatada ise mõtlevaid, end ise arendavaid isiksusi, kes kujundavad oma unikaalse mängustiili ja maailmatunnetuse, või mõtleme, et õpilane peabki olema õpilaslik?
Paindlikud tööturumeetmed kahtlemata soodustavad lastega naiste osalemist tööturul, kuid lahendus on pigem perekonna tööjaotuses ja kättesaadavamates sotsiaalteenustes.
Tõeline revolutsioon tähendab vahetada mõõtkava, muutuda oma sisemuses, tõusta kõrgemale oma piiratud arusaamadest.
Meri ja rahu on mõlemad oma olemuselt liikumine, mitte seisund. Need on teekond või seiklus, aga mitte vaikne sadam või pelgupaik, veel vähem tasakaaluseisund või mugavustsoon.
Tuulikute paigutamine inimasustusest võimalikult kaugele seab küsimärgi alla looduse säilimise.
Donaueschingeni muusikapäevade kavas kritiseeriti geeniusekultust ning loodi sildu improvisatsiooni, heliloomingu ja interpretatsiooni vahel.
Tarbekunsti- ja disainimuuseumi ning arhitektuurmuuseumi üheks sihtasutuseks liitmine on asjaosalistele arusaamatu asendustegevus ja valdkondade arengupidur.
Miikko Oikkonen: „Otsustasime kohe, et me ei taha „Estoniaga“ teha kaht asja: me ei soovi teha seriaali õnnetusjuhtumist ja me ei taha kaasata vandenõuteooriaid.“
Ingmar Jõela annab oma lavastuses „Giselle“ mõnuga aega naistele isekeskis semutsemiseks, rõhutatult feministliku agendata.
Fotograafia võlu on tema viirastuslikkuses, võimaluses ausate silmadega tõde väänata.
Kullo Lastegalerii on koht, kus käivad need, kellele miinimumist ei piisa, kellel on vajadus loomingulise lisaväljundi järele.
Festivalil on kindel toetajaskond ja stammkunded, keda võib aina omamehelikumalt teretada. Festivali headus sunnib varakult uue aasta kalendri oktoobrikuusse märke sättima.
Arhitekt Musta kollektiivne ja vandeseltslaslik imago mõjus büroo algusaastatel kui mäss süsteemi vastu. Praeguseks on tema nägu ja käekiri selgelt välja kujunenud ja äratuntav.
Hasso Krulli „Sulalume“ lugeja leiab end peadpööritavast tähenduste labürindist, teatud retooriline ambivalentsus peitub pea igas luulepildis.
Kadri Noormets on öelnud, et ei tegele osavõtuteatriga, ent soovib, et igaüks publiku hulgas oleks oma individuaalsusega kohal – eesmärk on vaataja „terav sisekõrv ja iseseisvus“.
Vedeliku rühmituse kunstnikud tunnetavad satelliitfotosid kui kosmosepilte. Sest Maa on ka kosmos.
Giacomo Veronesi lavastajakäekirja iseloomustavad kehalised kujundid ja performatiivne tegevus, aga selle kõrval on oluline ka ruumi lavastamine ja selle muutmine kontseptsiooni osaks.
Martin Scorsese „Lillekuu tapjad“ on ajaloo korrektsioon, mis raputab valusalt Ameerika impeeriumi alusmüüti ja kontinendi koloniseerimise valgustuslikku lähtemotiivi.
On isegi kummastav, et ühe nimetaja alla võib mahtuda nii palju ja nii erinevaid loomeisiksusi ja teoseid.
Wes Andersoni Netflixile tehtud neli uut lühifilmi käivad juba tuttavat wesandersonlikku rada, aga sisaldavad ka uusi tumedamaid elemente.
Kes kordki on näinud päikesest üle valatud Jeruusalemma kive ja Eestimaa pimeduseta öid, see tajub ka laugude tagant nende valguste samasust ja otsatut vahet.
Gili Haimovichi „Kõhklev päike“
näitus „Arhitekt Must 1.10. Esimesed kümme“
heliüleste tasandite muusikafestival „Üle heli“
näitus „Kosmosekunst 2023 Tallinnas“
Giacomo Veronesi „PiiriEUfooria“
Kadri Noormetsa „Kutse vaibale“
Esiküljel helilooja Alisson Kruusmaa. Foto Piia Ruber