Veljo Kaasik: „Mina tegin enamiku töid üksi ega jaganud kellegagi autorsust. Nüüd on arhitektide meeskond nii suur, et ei mahu vanasse Läti bussigi.“
Euroopa Parlamendi valimiste keskne küsimus peaks olema, mida teha Ukraina põgenikega.
Kuraatoritel on õnnestunud sel suvel avada suletud linnahalli uksed ning luua suurepärane sümbioos ruumi, nüüdisaegse kunsti ja rohkearvuliste külastajate vahel.
Kas on olemas „orjalikke rahvaid“? Muidugi mitte. Seda laadi siltide kasutamine mängib kokku diktaatorliku võimuga.
Siirdevähemust ähvardavast tulevikust maalitud sisendustes võib näha omalaadset psühholoogilist kompensatsiooni: Eestiski toimuvad praegu koledad asjad ja nende autorid olete nüüd juba teie.
Kui oskusi napib, siis eruditsioon ei aita. Täienisti harjutamisele pühendumine on interpreedi loometee seisukohalt tihti eksistentsiaalne otsus.
Staadion on nagu suur ostukäru: mida suurem ta on, seda rohkem paneb inimene sinna kaupu. Müüakse suurt formaati ja selle tõmbejõud on suurem.
Kui islamikriitika kõrvale jätta, on Shahrnush Parsipuri „Meesteta naised“ hõlpsasti üle kantav igasse ühiskonda, see on väga feministlikult loetav romaan.
Tõnis Tootseni romaani kohaselt on ahvid kõikjal meie seas. Mask ees, töötavad nad tähtsatel ametipostidel, pälvivad autasusid ja teenetemärke ning keegi ei kahtlusta midagi.
Naisgraafikute väljapanekuga „Läbi su silmaterade musta kuru“ näidatakse, kui oluline ja kuldne on olnud ja on naine kultuuris ja elus.
Näitusepaikades valitses augustikuine sumedus, oli uusi kohti, teemade mitmekesisust, ahvatlevaid nimesid ja huvitavaid töid.
Vabaduse festivali keskmes oli kaks põletavat teemat: ajaloo, keele ja kultuuri sunnitud unustamine ehk mankurtlus ning riigi surve üksikisikule, sellest tingitud valikud ja vastupanuvormid.
„Dissonantsete“ lavastusosised järgivad selget loogikat ja moodustavad korraliku terviku, aga seejuures mõjub lavastus kuidagi vormistatuna, kiretult.
Filmiga „Vaba raha“ ei üritata hüpata üle oma varju ega häbeneta igati ajakohast lugu, mis räägib inimestest, keda võib igaüks tõenäoliselt homme tänaval kohata.
Tugev peategelane, rahulik, vahest lausa majesteetlik kaameratöö ning hüpnotiseeriv muusika teevad „Põrgu katlakütja“ filmiks, mida soovitada.
Kuidas rääkida rohepöördest ja tasaarengust ajakirjanduses ja kommunikatsioonis?
Isegi kui ökokriisi ohjeldamine tundub Sisyphose rahnu veeretamisena, tuleb seda teha, sest muidu ei saa ilma tähendusetusse libisemata olla inimene.
Naisgraafikute grupinäitus Kumus kutsub vaatajat end avama ja kogema maailma suhete ja suhtes olemiste kaudu.
Tõnu Kaljuste tõestas kontserdiga kindlalt, et uus võibki olla taasleitud vana ning et seitse kümnendit on dirigendi kohta vaid jõuline keskiga.
Alati ei pea võtma eesmärgiks olla tapvalt lahe, et kivinäoga karmi sotsiaalkriitilist kunsti lajatada, vahel võib seda ka itsitades teha.
Dokumentaalfilm Neeme Järvist maalib vaatajale edukalt muusiku portree, kuid jääb müüdiloomena lahjaks, mis ongi äkki hea.
Vahetevahel oli kahju, et ei saanud mõnda interpreeti või koosseisu pikemalt kuulata, kuna mitu kava oli üles ehitatud üsna galakontserdilikult.