Olga Tobreluts: „Miski ei tõotanud enne Ukraina täiemahulist sõda tragöödiat, kuid ma ei suutnud lõpetada pinges kehade ja surevate noormeeste maalimist.“
Kui tehnoloogia võimaldab jumala ja inimese otsesuhet, ei ole preestreid vahendama vaja.
Tszwai So: „Kollektiivsed emotsioonid on eksistentsi osa ja neil peaks olema koht meie elukeskkonna kujundamises, ka arhitektuuris.“
„Prognoos ja fantaasia“ koosneb suurest hulgast sügavustest, millesse sisenemine võtab aega sama palju kui mitme kvartali läbinuuskimine.
Raamat „Veatu, õmblusteta“ ei ole pildialbum ega kõrvaltvaade, vaid kunstnik Marge Monko, toimetaja Laura Tootsi ning graafilise disaineri Indrek Sirkli tihe koostöö.
Mart Kivastik on filmiga „Taevatrepp“ liikunud filmitegijana tempoka sammuga mitu astet kõrgemale ja loodetavasti hoog niipea ei rauge.
Jaan Kaplinski viimaste vene keeles kirjutatud tekstide konarused on eestikeelses tõlkes elegantselt tasandunud.
Iisraeli tõlkija Gili Haimovich võrdleb Jaan Kaplinski luulet aknaklaasiga, millelt nähakse peegeldumas iseennast – nagu ka armastuse puhul.
Valdur Mikita kosmos on Kodu, kuhu sõidutab kohale ennem Hasso Krull kui Elon Musk.
Jüri Kaldmaa on jätkanud juba varem oma lavastustes käsitletud teemat: inimese kergemeelne alistumine kurjale, vaimupimedus.
Kui kirsiaed on müüdud, kerkib õhku ja kaob silmist ka ilmatu suur ebatavaline lühter, kus lampide või küünalde asemel on kaunid valged linikud ümarates raamides ja valged suled.
Armastatud tegelaste taaselustamisega käib alati kaasas suur risk: kuigi publiku huvi on garanteeritud, kätkeb see ka suuri ootusi.
Valter Ojakääru suur panus Eesti muusikalukku on neljast osast koosnev koguteos, kus ta on üle 2000-l leheküljel andnud ülevaate meie levimuusikast selle algusest kuni XXI sajandi algusaastateni.
Kui autor oskab fakte selektiivselt leida, tendentslikult esitada ja sundimatult maha vaikida ühes valdkonnas, pole ju põhjust uskuda, et ta talitaks erapooletumalt mõnes teises.
Knowles kordab mantrana, et kõige halva taga siin ilmas on radikaalide (loe: liberaalide) tegevuskava, mille peaeesmärk on lääne ühiskonna alustalad kummuli keerata.
„Eesti merenduse ajalugu“ peegeldab meie vaimse, majandusliku ja poliitilise merekultuuri arengut Eesti randade asustamisest Teise maailmasõja alguseni.
Artikkel sarjast „Millest mõtled?“
Müra on otsustusprotsessis märksa suurem probleem, kui seda on inimeste ja organisatsioonide tehtud vigade puhul siiani tunnistatud.
Elisabeth Heinsalu pakub luulekogus „Kui ma olin udu“ tundliku vaate noore elu vabadusele ja ahvatlustele, mida alati looritab selgusetus.
Vihjelisust on Vanemuise uue „Mägede iluduskuninganna“ mängus vähem kui kahekümne aasta taguses lavastuses.
„Vaalas“ julgetakse ülekaalulisuse probleemi vaadelda märkimisväärse detailsusega, uurides nii inimsuhteid kui ka eraldatust, mis mõjuvad kehale ja vaimule.
„Premiere’il“ nägi Berliini kunstiülikooli lõpetanud Liisi Hinti ning kollektiivi Unholy Trinity, kuhu kuuluvad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kasvandikud Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel.
Juba paarkümmend aastat on liikunud mõte teha tšellofestival, et rahvusvaheline elu ses žanris ei läheks meist mööda. Seda rada mööda liikudes otsustasidki noored tegijad asja käsile võtta.
Sarah Moonil on ajaga eriline suhe. Ka Fotografiska näituse lõpetab ta aja muutliku olemuse esitlemisega: kinnistamata positiivid on kui aja kustutamise sümbol.
Kristjan Kannukene on artist, kes ei pelga katsetada eri žanride ja meediumidega, loob endale seeläbi ise muusikamaastikul rohkem võimalusi ja meelitab ligi väga erinäolist publikut.