Kõik ei peagi olema eakohane

„Premiere’il“ nägi Berliini kunstiülikooli lõpetanud Liisi Hinti ning kollektiivi Unholy Trinity, kuhu kuuluvad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kasvandikud Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel.

KAJA KANN

Nüüdistantsu uute tulijate platvorm „Premiere“, esietendused 16. II Sõltumatu Tantsu Laval.

„Ka vaikus oli väljakannatamatu“, lavastaja ja tantsija Liisi Hint, kaaslooja ja tantsija Maria Ladopoulos, kostüümikunstnikud Liisi Hint ja Maria Ladopoulos, helikujundaja Doris Hallmägi, valguskujundaja Iiris Purge, dramaturgiline tugi Siret Campbell.

„So You Think You Can Dance“, autor Unholy Trinity, etendavad Kärt Koppel, Birgit Plaser, Daniela Privis ja Annabel Tanila, DJ Stefano Mattozzi, kunstnik Kristel Zimmer, video- ja valguskujundaja Mikk-Mait Kivi.

„Premiere“ on Sõltumatu Tantsu Lava (STL) programm, mis toob igal aastal lavale kuni kolme noore koreograafi esimesed lavastused. Selle aasta väljavalituiks osutusid Liisi Hint, kes on lõpetanud Berliini kunstiülikooli (HZT), ning kollektiiv nimega Unholy Trinity, kuhu kuuluvad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kasvandikud Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel.

Kintsu- ja tissiplaksutaja. Õhtu oli jagatud kahte ossa: esimesena sai võimaluse Hint, kelle lavastuses pealkirjaga „Ka vaikus oli väljakannatamatu“ keskenduti kehast tulevate häälte tegemisele, võimendamisele ja rütmistamisele. Ühel noorel, veidi ümaramal naisel oli omast käest võtta kaks kintsu ning teisel noorel ja veidi kiitsakamal naisel rinnad, mille abil hääli tekitati. Põletavaks küsimuseks sai see, kas tõesti tekib nii väikeste rindade raputamisel nii tugev plaks. Hiljem, kodus järele proovides, sain kintsudest selle välja, rindadest aga mitte. Kas pean veel harjutama või oli siiski kopserite all abimeheks mõni lisajubin? Ei tea.

Igal juhul koorus lavastusest mõnus vastuolu. Kintsuplaksutaja tõstis pidevalt pea ja puuris süüdistava pilgu vaataja ajju. Too keha oli sotsiaalne, ainult ühese eesmärgi ja sõnumiga: teie tegite mu jalad karvaseks ja paksuks. Täiesti vastupidi koreograaf Doris Uhlichile, kelle „rasvatantsutehnikat“ oleme näinud ka Vabal Laval ning kes nimetab oma loomingut keha peoks ja rõõmutantsuks, on koreograaf Hint pakkunud välja keha kui vangla.

Tissiplaksutaja pilku ma tähele ei pannud, jälgisin dünaamiliselt liikuvat keha, lähtuvalt hääle tekitamise eesmärgist. Kogu keha haardus plaksuga kaasa, üks käsi viskus diagonaalis üles, teine alla, pea oli alati seal, kus plaks käskis. Mitmekesist ja üllatuslikult liikuvat keha, millel oli paljutki öelda, oleks võinud nautima jäädagi. See keha oli vaatamata raseerimata kaenlaalustele personaalne, tegutsev ja üllatav. Eneseväljendusest pungil kintsuplaksutaja tegutses kuidagi minevikus ja elu miinuspoolel ning performatiivsem tissiplaksutaja mõjus kui tulevikuvõimalus.

Seejärel kaks keha kohtusid, kompisid teineteist ja olid kontaktis ning helikunstnik Doris Hallmäe ruumist üles korjatud helide, ilmselt ka salvestatud techno-muusika saatel algaski hoopis uus etendus. Selline, mis sobinuks klubisse, kohta, kus kõik koos tantsivad, tehes järske, lühikesi ja lõpetatud liigutusi. Kõike seda vilkuvas valguses, mis rikastab pimedat ruumi oma sähvatustega.

See oli minu kujutlus, mida laval olnu vaid lubas, aga ei teostanud. Iiris Purge banaalne valge valgus, mis küll vahel hämardus või muutus punktiks, ei lubanud minekut ega hoogu, pigem paljastas minevikus töötavaid kohmetuid kehi. Kui koreograaf suunab meid pealkirja kaudu lavastuse loomise põhjusteni, öeldes, et vaikus oli varem välja­kannatamatu, siis see, mida meile valgustati ja helindati, tundus kohmetu, liiga avalik ja väljavalgustatud suva sipelung. Eks ole see igaühele tuttav tunne, kui avastad end pidevalt valel ajal vales kohas siplemas.

Valguse- ja varjuküljed. Pärast vaheaega oli nagu minu soovile vastu tulles üles ehitatud just klubiruum, koos valguse ja muusikaga. Vaatajatel paluti püsti seista, teha ja jagada pilte ning liikuda ruumis ringi täpselt nii palju, kui süda lustib.

Unholy Trinity (UT) on koroona tagajärg. Olukord, kui teater polnud enam esimene koht, kus oma ideid teostada ja vaatajaga kohtuda, lausa sundis noori laiemalt mõtlema. UT mõttemaailm ei piirdu lava ja publikuga, nad on varem teinud koostööd eˉlektroni platvormiga, pidanud sünnipäeva „Made in Estonia maratonil“, andnud välja raamatu raamatupoes Kausaal, osalenud elustiilifestivalil „Kasaganaan“, otsinud metseeni, keerutanud plaate ja korraldanud audition’i, seega teinud kõike mis võimalik, töötanud kohtades, mis ei vaja alati otsest kontakti vaatajaga.

Lavastatud pidu pealkirjaga „So You Think You Can Dance“ („Sa siis arvad, et võid tantsida“) tegeleb poptantsu kommenteerimise kaudu üldisemalt tüdrukute noortekultuuri valguse- ja varjuküljega. Lavastus on loodud reaalsete uurimuste põhjal: koreograafid korraldasid konkursi tantsuõpetajale, mille võitja Birgit Plaser on lavastuse peategelane. Plaseriga koos loodi tants, millega osaleti Jõgeval toimunud tantsuvõistlusel ja võideti kolmas koht.

Koreograafid ise juhtisid õhtut, küsisid küsimusi, vahel ka vastasid või tantsisid, üldiselt kureerisid meeleolukat, ligi tunnipikkust sündmust. See kõik oli nii imelik: justkui midagi olulist ei öeldud, ühtegi tantsu päriselt ei tantsitud, probleeme ei lahatud, aga tervik toimis ideaalselt. Veel enne lõppu leidis publik end tantsuõpetaja hüüete saatel totakaid tantsuliigutusi kaasa tegemas.

See kõik oli võimalik tänu hästi läbimõeldud kontseptsioonile, Mikk-Mait Kivi valgus- ja videokujundusele ning kindlasti ka Stefano Mattozzi muusikale. Kõik see, mida me ei märganud, mida lavastajad ei toonud kandikul lava keskele, moodustaski lavastuse. Mulle, kes ma olen x-generatsiooni tüüp, oli see suurepärane sissevaade tänapäeva noorte­kultuuri, kus dialoogiks ei ole enam ammu vihane vaidlus, pigem leebe ja heatahtlik koosolemine, kus probleeme ja karme lahendusi on parem vältida. Multikultuurne maailm, kus kõigil – venelastel, eestlastel, tantsijatel, näitlejatel, noortel, vanadel, seksikatel ja ka mitte nii seksikatel – on hea olla.

Vaatamata sellele, et lavastusel puudub dramaturg, on dramaturgia ja rütm täpne ja planeeritud, nii et etenduse jooksul ei jäeta ühtegi vaatajat maha. See pole ka ime, sest UT koosneb mõtlevatest kehadest, aga ka ajudest.

Hästiorganiseeritud üritus sundis aga mõtlema, mis ikkagi on Tanila, Privise ja Koppeli seisukoht. Nad on end ise kirjeldanud kolme keskpärase tantsijana ja nii täpselt ongi. Koppeli ja Tanila liikumiskeel on puine, kehaline distsipliin on küll olemas, koordinatsioon korras, kuid liigutuste amplituud kasin ja aastatepikkust treenitust kehad ei näita. Privise keha sobib paremini eelarvamusega tantsija suhtes, ideaalsest kaanepildist on ehk puudu mõned sentimeetrid pikkust. Etenduse jooksul mõistan, et võin küll ja ka nemad võivad, sest ülesehitatud rõõmupidu on hinnangutevaba ja nakatab.

Sama sõnumit kannab ka õhtujuhtide tõstatatud küsimus tantsu eakohasuse kohta, kui nad suhtuvad kriitiliselt laste ja noorte tantsus väljendatavasse liigsesse erootilisusse ja seksuaalsusse, seejuures jäljendades ise nende liikumiskeelt. Kiirelt võetakse teemapüstitus ka maha ja pööratakse küsimus iseendale tagasi, küsides, kas siis etenduskunstis kasutatavad liikumised on kuidagi rohkem eakohased. Ja mina mõtlen, kas mul on eakohane viibida siin STLi korraldatud peol, kus tantsukeeleks on valitud seksikas kastmes tavapopp ja muusikaks ABBA „Dancing Queen“, mis on ilmselt saadetud komplimendina keskealistele.

UT esitas lihtsamat sorti, juba ammu küsitud küsimusi ja andis ka vastuseid. Kõike võib! Igatpidi võib, peaasi et inimesel oleks hea olla. Elu on tšill. Siin on pisike oht, et kui kompanii jätkab ainult ühe ja kõige levinuma liikumiskeele kasutamist lavastusest videosse, videost sõnadesse ja sõnadest teksti, siis varsti võib muutuda see nende pärisosaks.

Kokkuvõttes voolab üks lavastus teise ja teine esimesse tagasi, mis on STLil huvitav valik ja põnevalt üles ehitatud meeleolukas õhtu. Koju saab minna heatujulisena, tõdedes, et noorus on täpselt nii hukas kui mina. Kõige pärast ei pea muretsema ja kõik ei peagi olema eakohane.