Kui keerad vasakule, saad rikkaks

Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ tekst on palju poeetilisem, kui Veera Saar oleks osanud, ning palju argisem, kui oleks söandanud kirjutada. See on dramaturg Urmas Lennuki „Ukuaru“.

ANDRUS KARNAU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Emajõe Suveteatri „Ukuaru“, autor Veera Saar, dramaturg Urmas Lennuk, lavastaja ja valguskujundaja Peep Maasik, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Ursula Ratasepp, Pääru Oja, Hannes Kaljujärv, Garmen Tabor, Kärt Tammjärv, Margus Prangel, Marika Barabanštšikova, Indrek Kruusimaa, Kirke Kallaste ja Elli Koidula Kull. Esietendus 4. VIII Vooremäel.

„Ukuaru“ mänguplatsil Tartu-lähedase metsastunud liivaluite harjal pole õieti mitte midagi. Metsatee hargneb kaheks: üks haru kulgeb mängupaiga keskel mäkke edasi ja teine viib vasakule. Lähed otse, leiad õnne, keerad vasakule, saad rikkaks – nii nagu muinasjutus. Just nii neid lavastuses ka kasutatakse.

Erateatri napp eelarve paistab välja: lavakujunduseks on järgatud männitüved ja tillukese hoone puumakett. Kui võrrelda mõne riigiteatri, kas või Ugala suvelavastuse luksusliku lavaga, pole dekoratsioone ega lavalaudu. Seda rohkem jääb aga ruumi vaataja fantaasiale ning näitlejate mängule. Lõppude lõpuks on „Ukuarugi“ otsatu vaesuse kirjeldus.

Miski seletamatu köitis Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ lavastuses. Kangesti külm oli, vihmase päeva niiskus oleks ka läbi villase kampsuni ihu ligi pugenud. Raudsel pingil oli kitsas, aga näitemäng oli huvitav. Urmas Lennuk on oma dramatiseeringuga eemaldanud lavastusest peaaegu kogu ajapinge, mis Veera Saare romaani ilmumisel huvi äratas. Raamat anti välja 1969. aastal. Nõukogude olud olid läinud natuke vabamaks, ent see oli ikkagi tsensorite kontrolli all okupatsiooniaeg. Romaanis peavad inimesed jõule, tegutsevad metsavennad ja viimaseid jahivad hävituspataljonlased ning ühe öö varjab peategelaste talus end küüditajate eest pakku läinud inimene. Sellest kirjutamine nõudis autorilt toona julgust.

Saarel on poliitilised olud ja ajaloosündmused kui alla surutud äng, mis romaani tegelaste elukäiku mõjutab, neid pitsitab. Lavastuses on see suures osas kaduma läinud. Metsavendi korra nimetatakse ja ühes stseenis näidatakse, kuidas Nõukogude võim on võtnud talumeestelt nende maa. Esil on näitlejad ja nende rollid ning tegelas­kujude suhted.

Ursula Ratasepa mängitud Minna on peaaegu emotsioonideta inimene, ta põhiliselt seisab ja vaatab.

Rebeca Rosalie Parbus

Ursula Ratasepa mängitud Minna on peaaegu emotsioonideta inimene. Ta põhiliselt seisab ja vaatab. Minna sisemine vägi, mida varjab minimalistlik mängustiil, vallandub alles lavastuse lõpus, justkui osutades, et varem ei olnud põhjust naerda või nutta. Aga see üks viimases hädas enese olemasolu kaitseks süttinud vihapurse on nii võimas, et sellest piisab kogu lavastuse õnnestumiseks.

Teine näitleja, kelle õnnestunud roll teeb lavastuse vaatamisväärseks, on Margus Prangel. Tema mängib jõukat ja nutikat Keldriaugu peremeest, elegantset tümikat, ainult enese kasu silmas pidavat egoisti, kes tallab inimestel enese ümber.

Nii jääbki Pääru Oja mängitud Akslile pillimehe roll. Romaanis on ta mees, keda Minna armastab ja põlgab üheaegselt. Lavastuses on jäänud järele vaid armastus. Aksel joob ja mängib, mängib ja joob, Minna on kusagil seal vahel. Oja Aksel on natuke otu, aga see-eest väga armas.

Esimese vaatuse kõige ilusama rolli teeb Kärt Tammjärv: Loreida, linnaelust unistav natuke kergemeelne tüdruk, saab kaasnäitlejate justkui sordiini all hoitud mängu tõttu palju ruumi. See on imeilus: unistus kergest elust ja pattulangemise rõõm. Teises vaatuses on pisut kaduma läinud Loreidast, keda abikaasa selles näitemängus nii mitu korda vägistab, et lõpuks ei jää tal üle muud kui vabasurma minna. Romaanis töötab Loreida surnuks nii iseenda kui ka oma sündimata lapsed. Lennuki „Ukuaru“ Loreida kehastab vägivalla ohvrit, aga kuna romaanile tugineva lavastuse ülejäänud tegevus teemat ei toeta, jääb see õhku rippuma.

Emajõe Suveteatri „Ukuaru“ tekst on palju poeetilisem, kui Saar oleks osanud, ning palju argisem, kui oleks söandanud kirjutada. See on Lennuki „Ukuaru“, teistsugune „Ukuaru“. Kaduma on läinud romaani peamine võlujõud, Ukuaru metsavahitalu saladuslikkus. Ukuaru nimi on juba eriline, asukoht on ühtaegu sisemaal ja seejuures mitte kaugel merest, raudtee lähedal, aga seejuures kaugel laanes. Talu oli nii lagunenud, et pole õieti katustki peal, aga ometi tõmbab see koht inimesi magnetina.

Kuna sotsiaalsed teemad on lavastusest maha kraabitud, siis läheb kaotsi nii see, kui suure laenu Aksel õieti pulmadeks on võtnud, kui ka see, et vekslist saavad nad lahti alles Nõukogude võimu tulles, kui vana Eesti hävitatakse. See otseselt ei takista näitemängu, aga üks teine kärbe teeb seda siiski.

Kuigi Ukuaru on Minna unistus, on romaanis üks konkreetne sündmus, mis sunnib ta koos Aksliga vastu talve metsatallu kolima. Kuna see on lavastusest välja võetud, siis vaataja, kes pole raamatut lugenud, ilmselt ei mõistagi, miks nad Ukuarule läksid. Kuna motiiv on kadunud, kannatab selle all ka näidend: esimese vaatuse viimane osa ja pool teisest vaatusest on hoo ja sihita, elutu ja jõuetu.

Kunsti lummuse ja näitemängu usutavuse taastab teises vaatuses õnnestunud helikujundus. Kõmin, mida võib pidada ka ehtsaks äiksemürinaks, paisub äravahetamiseni selgeks suurtükikõmaks – sõjast ei pea laval rääkima, see kostub kõlareist.

Ema mänginud Garmen Tabor leiab teises vaatuses õige rollivõtme. Saar kirjutab tema kuju kohta, et ta oli kibe inimene, mitte kibestunud, kibe. Seda ta tõesti oli, lavastuse lõpuks.

Saare romaani kõige ilusam koht on esimese osa eelviimasel leheküljel, kus peategelane näeb unes metsas hävituspataljonlaste maha lastud abikaasat. Mees tuleb tuppa ja paneb haokubu pliidi ette maha. Unenäoline ilmutus annab peategelasele tagasi elujõu, olles erandlik lõik terves romaanis, mille stiil on napi- ja selgesõnaline, kohati vähe kasutatud väljenditega mängiv, nagu kooliõpetaja harjutus lastele.

Režissöör Leida Laius seda episoodi oma kuulsasse filmi ei pannud. Lennuk on pannud, natuke teisiti, nagu ka teise leidlikult lihtsa kujundi romaanist, kus esimest korda Ukuarule minnes tuleb Minnal astuda läbi Keldriaugu pulmapeo. Lavastust nõrgestab aga see, et mõlemat kujundit on kasutatud kaks korda – lavastaja Peep Maasik pole osanud valida. Sellest on kahju.

Lõpumärkus. Suvelavastuste lahutamatu kujunduselement – hobune – on leidnud „Ukuarus“ õige rakenduse: hobuvankriga tõesti sõidetakse. See on ilus ja vahva.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht