Vähem müra ja paremad otsused

Müra on otsustusprotsessis märksa suurem probleem, kui seda on inimeste ja organisatsioonide tehtud vigade puhul siiani tunnistatud.

HEIKO LEESMENT

Äsja eesti keelde tõlgitud Daniel Kahnemani, Olivier Sibony ja Cass R. Sunsteini raamat tuletab meelde, et inimesed ja organisatsioonid on otsuste kvaliteeti langetava müraga hädas rohkem, kui nad ise oskavad arvata. Müraprobleemiga tuleb süsteemselt tegeleda kõikidel tasanditel ja autorid jagavad selle kohta ka mõned päris head praktilised nipid.

Autorite ühistööna ilmunud „Müra. Otsustusvigade põhjustest“ on jätk käsitlustele, mis on viimased paarkümmend aastat pälvinud päris palju tähelepanu. Nobelist Daniel Kahneman võiks olla laiemale avalikkusele tuttav eesti keeleski ilmunud raamatuga „Kiire ja aeglane mõtlemine“ ja õigusteadlane Sunstein raamatuga „Nügimine“, mille ta kirjutas 2000ndate alguses kahasse majandusteadlase Richard H. Thaleriga.

Inimeste otsustusprotsessi küsimus on Kahnemanil ja Sunsteinil olnud esil juba pikka aega. Kahnemani teoreetiline lähtekoht, et inimesed on irratsionaalsed ega suuda pahatihti teha häid valikuid, andis aluse Sunsteini teooriale, mida tunneme nügimisena (nudging). Nügimise eesmärk on muuta inimeste otsustusprotsessi moel, mis jätab valiku justkui vabaks, aga teeb nügija eelistatud valiku ahvatlevamaks. Selle kohta on üks lihtsamaid näiteid kaupluste tootepaigutus, igapäevasest elust ka lasteaedade ette paigutatud „lamavad politseinikud“, millest võib küll üle kihutada, aga mugavam ja ka autole tervislikum on need ületada aeglaselt. „Müra“ on mõneti nende ideede süntees ja edasiarendus, mis on viidud indiviidi tasandilt institutsionaalsele tasandile, ja raamatus proovitakse anda nõu, kuidas eri organisatsioonides müra probleemiga tegeleda.

Kahneman, Sibony ja Sunstein ütlevad, et otsustamises tehtavate vigade mõistmiseks tuleb mõista nii kallutatust (bias) kui ka müra (noise). Näiteks võib otsustusprotsessi mõjutav müra olla meedia ja avalikkuse surve, mis kallutab kohtunikke määrama karistusi, mis vastaksid paremini avalikkusele ootustele. Siin on mediatiseeriumise trendil1 kindlasti näiteks suure avalikkuse huviga kohtuprotsesside korral oma ohtlik mõju. Põhjus on selles, et ootus ükskõik millise inimese langetatud otsuse objektiivsusele, mürast ja kallutatusest vaba olemisele, on naiivne. Ka kohtunikelt ei ole autorite sõnul mõistlik oodata võimatut, sest ka nemad on inimesed ja seal, kus on inimesed, on müra ja halvad otsused.

Müra või kallutatus?

Kahneman, Sibony ja Sunstein kirjutavad, et müra on otsustusprotsessis märksa suurem probleem, kui seda on inimeste ja organisatsioonide tehtud vigade puhul siiani tunnistatud. Senini üldlevinud arusaama kohaselt on peetud otsustusprotsesside kõige olulisemaks mõjuriks just kallutatust, aga nende hinnangul on selleks hoopis müra, millega on keerulisem võidelda ja mida on raskem tuvastada.

Mürarikasteks otsustusprotsessideks peavad nad lisaks kohtunike tööle ka meditsiinis tehtavaid raviotsuseid, laste hooldusõigusega seotud otsuseid, mitmesuguseid ennustusi ja prognoose, asüülitaotluste rahuldamist, kriminalistikat, patentide väljastamist jne. Aga need on Kahnemani, Sibony ja Sun­steini sõnul vaid jäämäe tipp, sest kus tahes langetavad inimesed otsuseid, seal leidub alati müra, mida on märkimisväärselt rohkem, kui on seni arvatud. Olukorra parandamiseks on nende hinnangul vaja ületada nii müra kui ka kallutatuse probleem.

Müra ja kallutatuse erinevuse mõistmiseks kasutavad autorid sihtmärgi tulistamise näidet. Lihtsustatult öeldes on kallutatus olukord, kus lasud on märklauast süsteemselt mööda lastud, kuid müra puhul on lasud nii hajutatud, et süsteemsust ei ole võimalik tuvastada. Mõni lask võib olla läinud ka pihta ja mõni mitte, kuid selge muster puudub. See eristabki müra kallutatusest. Kallutatust on lihtsam tuvastada ja sellest tulenevalt on ka lihtsam probleemi lahendada – sihtida õigemas suunas. Müra puhul on märklaud kirju ja vaate­pilt nii segane, et sihtija täpsuse korrigeerimine võib suure tõenäosusega osutuda hoopis nurjatuks probleemiks2.

Kokkuvõttes on äärmiselt tähtis vahet teha sellel, kas räägitakse mürast või kallutatusest. Tuleb ka silmas pidada, et kahe probleemi lahendused on erinevad ja lahendused, mis aitavad kallutatuse vastu, ei pruugi olla tõhusad müra korral.

Kuidas saavad kohtunikud teha paremaid otsuseid?

„Müra“ ilmus originaalis 2021. aastal, kui Eestis oli käimas avalikkust vapustanud Lihula tulistamise3 kohtuprotsess, mis asetab väite kohtunike otsuseid mõjutava müra ja mediatiseerumise kohta igati asjakohasesse konteksti.

2021. aasta mais mõisteti Lihula tulistajale esimeses kohtuastmes karistuseks kakskümmend aastat vangistust, mis tekitas kohtusüsteemi suhtes terava kriitika.4 Avalikkuse surve oli kogu kohtu­protsessi jooksul märkimisväärne ja ühiskondlik ootus võimalikult karmi karistuse suhtes oli selgelt tuntav. Selle otsuse tegi kõnekaks asjaolu, et kohtunik, kes karistuse määras, sekkus avalikku debatti omapoolse õigustusega.5 Sellise kommentaari ootuse oli aasta varem sõnastanud riigikohtu esimees Villu Kõve.6 Taolise praktika puhul tasub aga järele mõelda, milliste otsuste poole avaliku kommenteerimise vajadus kohtunikke nügib ja kui paljud kohtunikud on inimesena valmis avalikkuse ebasoosinguga võitlema. Kahnemani, Sibony ja Sunsteini teooriast lähtuvalt ei pruugi kohtunike avalikult vastutama panemine olla samm paremate otsuste poole. Suure tõenäosusega tehakse niiviisi otsused, mis on avalikkusele sobivamad, mis ei kätke ultimatiivselt seda, et need on ka õiglasemad.

Kohtusüsteem on hea näide süsteemi mürast, mis lihtsalt öeldes on varieeruvus nendes tulemustes, mis muul juhul peaksid olema samasugused. Selle ilmestamiseks toovad autorid näite, et oleks ennekuulmatu, kui kolm üksteisega sarnanevat inimest, kes on mõistetud süüdi samalaadse kuriteo eest, saaksid täiesti erineva karistuse. Näiteks vabaneks üks kautsjoni vastu, teine kannaks vanglas kaks aastat karistust ja kolmas kümme aastat. Kuigi see on ennekuulmatu, siis taolisi näiteid leidub nii eri riikide karistussüsteemide minevikust kui ka olevikust. Keeruliseks teebki karistuste määramise see, et vaid reeglitest lähtuv karistuste määramine ei tagaks kurjategijate kohtlemises piisavat humaansust ega oleks kooskõlas liberaalsete väärtustega.

Üks suund, mille autorid välja pakuvad ja mille üle on vaja kindlasti jätkuvasti tõsiselt arutleda, on tehisintellekti kasutamine – muuseas ka kohtuotsustes, mille puhul ei ole võimalik müra ega kallutatust eemal hoida. Algoritmid võiksid Kahnemani, Sibony ja Sunsteini hinnagul olla siin suureks abiks, sest aitaksid müra ja kallutatust elimineerida. Bloombergile antud intervjuus ütleb Kahneman, et kuigi tehisintellekti kasutuselevõtt on vastuseisu tõttu keeruline, võib olla kindel, et ühel päeval teeb see paremaid otsuseid kui praegused tippjuhid.7

Võitlus müraga: reeglid või standardid?

Müra on võimalik vähendada ja mõned meetodid, mida müra vähendamiseks saab kasutada, võivad õnneks vähendada ka kallutatust. Selged reeglid ja juhised võiksid olla inimestele pidevalt suureks abiks.

Üks võimalus müra vähendamiseks on kasutada inimeste käitumise reguleerimisel kahte eri viisi: rakendada vastavalt kas reegleid või standardeid. Need lahendused on vastandlikud. Standardi eesmärk on tagada valikuvabadus, samal ajal kui reeglite eesmärk on valikuvabadus ära võtta. Reegel ütleb inimesele, et ravimit tuleb võtta igal hommikul ja õhtul. Standardi näide on aga see, et ravimit tuleb võtta siis, kui inimene seda vajab. Kumbki ei pruugi olla hea lahendus. Reegli alusel toimetav inimene võib ravimit võtta edasi ka siis, kui ta seda ei vaja. Standardi alusel ravimit võttev inimene ei pruugi aga hinnata oma tervist piisavalt adekvaatselt, et vajalikke ravimeid võtta.

Reeglite ja standardite rakendamine on probleemne ka näiteks hädaabikõnedele vastates.8 Eesti häirekeskuses vastavad päästekorraldajad aastas miljonile hädaabikõnele ja nende töö hõlbustamiseks on sõnastatud reeglid. Tegelikkuses on aga kõnedes ilmnevad olukorrad komplekssemad, helistaja eneseväljendus või olukorrakirjeldus segasem jne ega võimalda vajalikku reeglit rakendada. Ravimi näite juurde naastes oleks see olukord, kus inimesel ei ole võimalik aru saada, millal on see õhtu või hommik, kui ta peab ravimit võtma.

Kui süveneda päästekorraldajate tööd reguleerivatesse reeglitesse, võib aru saada, et mõned häirekeskuse töötajate tööjuhised on kirjeldatud pigem standardina. Aga ka sel juhul on keeruline tagada, et päästekorraldajal oleks olukorrast piisav ülevaade. Nõnda siis ei ole abi ka standarditest. Kuid Kahnemani, Sibony ja Sunsteini käsitlusest lähtuvalt võiks päästekorraldajaid päästa algoritm9, mis aitaks hinnata olukorda segava müra ja kallutatuseta.

Kuidas paremini edasi minna?

Peamine soovitus müra vähendamiseks on otsustushügieen. Müra vähendamine igas organisatsioonis peaks algama müraauditiga, mis selgitab välja selle olemasolu ja tüübid. Müraga võitlemine on raske, sest vaenlast on keeruline tuvastada ja määratleda. Kahneman, Sibony ja Sunstein pakuvad välja kuus lihtsalt printsiipi, millega kõik võiksid oma igapäevases (töö)elus arvestada.

1. Otsuse eesmärk peab olema õigsus ja otsustamine ei tohi olla individuaalsete eelistuste väljendamise koht. Tundumine ja arvamine, isiklikud põhimõtted, väärtushinnangud ja loomingulisus on tähtsad, et leida probleemide lahendamiseks uusi lähenemisviise, kuid mitte tegeliku otsustamise juures.

2. Tuleb mõelda statistiliselt (lai valim samalaadseid kaasusi minevikust) ja kasutada väljastpoolt tulevat arvamust, mille saab anda vaid samal tasemel professionaal.

3. Võimalusel tuleb otsustusprotsess jagada väiksemateks osadeks ja talitada sarnaselt struktureeritud intervjuuga, kus intervjueerija kontrollib korraga üht osa ja liigub alles siis järgmise juurde. See on vajalik, sest inimestel on komme eirata või kõrvale lükata informatsiooni, mis ei sobitu olemasoleva narratiiviga.

4. Kahneman, Sibony ja Sunstein ütlevad, et otsustajad peavad hoiduma ennatlikust intuitsioonist. Nimelt on otsustajatel sisemine otsustuse lõpetamise tunnetus, mis annab neile hädavajaliku kindluse nende otsuste õigsuse kohta. Otsustajal peab olema mugav oma otsusega edasi elada ja tal on vaja pärast selle langetamist tunda intuitiivset kindlust. Otsustajal ei tohiks olla liiga palju tarbetut ega ka kallutamist võimaldavat infot. Soovitatav oleks isegi hoida probleemi eri osade kaalutlemine eraldi ja langetada lõplik otsus alles siis, kui eraldi osade kaalutlemine on lõppenud.

5. Koosolekul võib tekkida olukord, kus mõni häälekam osapool hakkab suunama kõigi koosolekul osalejate arvamust. Polariseerumine ja sellega kaasnev arutelu toob otsustusprotsessi müra ning selle vastu saab võidelda, kui osalejate seisukohad tehakse enne koosolekut eraldi kindlaks. Kokku saadakse vaid selleks, et neid seisukohti arutada, mitte ei kujundata neid hoo pealt koosoleku käigus.

6. Viimasena soovitavad autorid eelistada relatiivseid otsuseid ja skaalasid, sest nende puhul on absoluutsega võrreldes vähem müra. Kui võtta aluseks võrdlus, on suurem tõenäosus, et kaalutluses on vähem müra.

Kokkuvõttes tuleb müra probleemina teadvustada ja tunda ning – mis kõige tähtsam – sellega tuleb asuda julgelt võitlema. Raamat „Müra“ annab lootust, et müra ja kallutatusega seotud probleeme on võimalik lahendada ning paremate otsuste võti võib tulevikus olla hoopis tehnoloogia käes. Minu hinnangul võiks müraga seotud otsustusprobleemide tunnistamisest ja sellega tegelemisest olla kindlasti kasu igas eluvaldkonnas, kindlasti aga valitsemises. Kas ja kuivõrd toodab riik ise müra, kus inimestel on keeruline häid ja tarku otsuseid teha? Äkki polegi riigi ülesanne inimesi nügida10, vaid aidata nende elus luua selgust, vähendada müra ja teha sellega elu lihtsamaks?

Heiko Leesment on Tallinna ülikooli riigi­teaduste doktorant.

1 Mediatiseerumine on protsess, mille käigus võtavad eri valdkonnad üle meedia loogika. Sisuliste küsimuste asemel on juhtimistasandil oluline see, kuidas ja milliseks kujuneb ühe või teise otsuse kommunikatsioon ning selle võimalik mõju organisatsioonile või otsustajatele. Vt Kjersti Thorbjørnsrud, Tine Figenschou, Øyvind Ihlen, Mediatization in public bureaucracies: A typology. – Communications 2014, nr 39, lk 3–22.

2 Ühe minuti loeng: kuidas lahendada nurjatuid probleeme? – ERR Novaator 5. XII 2016.

3 Barbara Oja, Mirjam Mäekivi, Merili Nael, Juhan Hepner, Kurjategija tulistas Lihula lähistel inimesi, kaks sai surma. – ERR 7. VI 2020.

4 Siiri Ottender, Reporter: Kannatanud kohtule: „Häbi Eesti riigile!“ Lihula mõrtsukas Mikk Tarraste sai 20 aastat! – Kanal 2 20. V 2021.

5 Joosep Tiks, Mikk Tarraste kohtunik: 20 aastat on väga raske karistus. Ma ei ole midagi valesti teinud. – Eesti Päevaleht 16. VI 2021.

6 Villu Kõve, Ühiskond ootab kohtunikelt otsuste selgitamist. – riigikohus.ee 14. II 2020.

7 Marcelo Sakate, AI Will One Day Make Better Decisions than CEOs, Nobel Laureate Kahneman Says. – Bloomberg Línea 15. VIII 2022.

8 Loo autor juhtis häirekeskuse teenust 112 aastatel 2020–2022.

9 Timothy Revell, AI listens in on emergency calls to diagnose cardiac arest. – NewScientist 9. I 2018.

10 Heiko Leesment, Nügimine teeb inimesest objekti. – Postimees 8. XI 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht