Morten Tšinakov: „„Eeva“ puhul otsustasime täiesti teadlikult, et paneme end visuaali asjus tõsiselt proovile, ning mõtlesime väga pikalt disaini peale.“
Kui ükski vägivallatu plaan Venemaa muutmiseks ei toimi, jääb üle ainult paljude elu säästev vägivald.
Immo Mihkelson: „Anne fenomenaalne jõud on kestnud raugematult aastakümneid. Ikka on mingid tõusud ja mõõnad, aga mitte Annel – tema on kogu aeg rühkinud meeletu jõuga edasi.“
Lembit Petersoni eluteel ja -töös on väga oluline õpetajaamet (loe: kutsumus), mitte üksnes koolmeistri ja õppejõuna, vaid ka lavastajana ja isiksusena.
Peeter Päll: „Mis puutub süsteemiarmastusse, siis süsteem ei saa olla liiga range, muidu see ei hakka tööle. Alati leidub elemente, mis sinna hästi ei sobitu.“
Eesti maastikuarhitektuuri grand old lady Kersti Lootus pälvis hiljuti kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia.
Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna uus dekaan Sille Pihlak: „Me pole ehitusprojektide alla kummitempli lööjad, vaid ruumivisionäärid.“
Nii vaimset kui ka kehalist püsivust eeldavat lugemismaratoni sobivad lõpetama Xavier de Maistre’i toareisid.
Eesti vanema maalikunsti sisuline põimimine Euroopa publiku teadvusse ei tohiks olla kultuurilooline amüsantne meelelahutus, vaid laiapõhjalise riikliku strateegia osa.
Oli kord aastal 1940 üks kodanlikust kihist pärit noormees, kes armus töölisneiusse ja püüdis tema elutundega kohaneda.
Sotsialismi puhul on alati oluline süüvida sellesse, kuivõrd püüab selle ideoloogia vahendusel oma huve realiseerida hoopis mingi poliitiline jõud.
Élisabeth Vigée-Le Brun mitte ainult ei reisinud läbi Eesti, vaid oli vaimustuses siinsetest inimestest ja jäädvustas siinset maastikku.
Mis teeb näiteks Mozarti muusika nii elavaks, nii kõnetavaks, nii tänapäevaseks, ehkki selle loomisest on möödas sajandeid? Seal on intriig.
Sageli öeldakse mõne keeruka raamatu kohta, et seda ei saa filmiks teha. „Päikesepõletusega“ küsitakse, kas inimenegi filmi mahub.
2022. aasta tõi meie balletilavadele kaks tähelepanuväärset idamaa eksootikaga balletti: kevadhooajal esietendus Vanemuises „Šahrazad“ ja sügishooajal Estonias „Korsaar“.
Olgu teema kui tahes terav ja ideoloogiliselt kaalukas, Ave Taaveti karikatuurid mõjuvad ikka ühtviisi armsalt.
Raamatut „Surm peab ootama“ ei söandaks soovitada öökapilugemiseks. Selle tulemusena võib juhtuda, et uni peab ootama.
22edo toimib põhimõtteliselt teisiti, kui enamik muusikuid on harjunud, ja avab tõesti uusi helimaailmu.
Gavin Bryarsil, keda on alati tõmmanud põhjamaiste kultuuride poole, on Eestiga pikaajaline side: 2006. aastal sai alguse tema koostöö Eesti Rahvusmeeskooriga.
Ütlemata lootustandev oli näha kolmest mehest ja ühest naisest koosnevat ansamblit, mis on soolises väljenduses niivõrd neutraalne.
Näituse tegijate unistus teha põhjalik näitus on jäänud justkui poolele teele: otsad on kokku sõlmimata. Tõsi, nii jätab see aguliuksed ja -aknad tulevikku avatuks, ammendamatuks.
Riiklikud teaduse aastapreemiad
Eesti Kultuurkapitali valdkondlikud peapreemiad
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid 2022
„Surm peab ootama. Siberisse küüditatud eestisakslase Georg Heitmanni päevik aastatest 1945–1947“
Ave Taaveti „Karikaturisti eine“
Eesti Rahvusballeti „Korsaar“ ja Vanemuise „Šahrazad“
Eesti Kontserdi „Gavin Bryars 80“
ERSO kontsert „Märkl ja Brahms“