Kirjanduse üks ülesandeid on tuletada meelde, mida me ei taha, leiab Lilli Luuk. „Halb kipub ju kergesti ununema, hea jääb meelde – odav limonaad ja tasuta hambaarst. Võin küll olla see, kes halba meelde tuletab.“
Kuigi Looming saab aprillis saja-aastaseks, on see ajakiri ennekõike uks (kirjanduse) tulevikku.
Mia Hansen-Løve: „Püüan teha kaht asja korraga: näidata tegelikku elu ja otsida üles ka selle, mis teeb elu elamisväärseks.“
Dokimaailma uus reaalsus: aastane festivali- ja kinolevi- ning seejärel telekanaliring on täielikult unustatud eilne maailm.
Kui mõni lätlane peaks kunagi paluma öelda midagi eesti keeles, siis saab eestlane teda üllatada nii mõnegi Contra veidravõitu läti-eesti-läti sõnaraamatust pärit sõnaga.
Lilli Luugi teosed lõikavad luust ja lihast läbi. Neid tuleb lugeda vähemasti kaks korda. Alles teisel ja kolmandal lugemisel avaneb lausestuse tegelik jõud, detailide täpsus ja psühholoogiline kandvus.
Piirolukorras väljendatakse end nagunii vabamalt ja julgemalt kui tavaks. Seepärast vajab liiasus ennemini tasakaalustamist kui tagant õhutamist.
Saksa ordu Liivimaa haru loo kaudu on Eesti ajalugu asetatud Euroopa ja siitkaudu maailma üldajaloo tervikpilti.
Paide teatri kunstiline juht Mariliis Peterson: „Praegune eesmärk on üks-kaks uuslavastust aastas, mida pole nii väikese meeskonna kohta üldsegi vähe.“
Vesi on ressurss, mille enda kätte saamiseks ollakse valmis paljuks ja mille käigus ammendatakse suurel kiirusel tervete piirkondade põhjaveevarud.
Anna Arnberg: „Läänemerel on reisitud, jahti ja sõdu peetud. Seda ajalugu peegeldab see, mis on peidus pinna all.“
Eva Kail: „Me ei saa ruumiga ette kirjutada, kes peseb pesu, kes toob lapse lasteaiast. Tuleb luua tingimused, et pesu saaks pesta mugavalt ning liikuda ilma autota.“
Eesti iseseisvuse taastamise järgselt maapiirkondi tabanud ehitamise ja arendamise mahajäämuselt tuleb suunduda tasakaalustatud ja kestliku asustuse kursile.
ehk Kuidas teha ühiskonda peegeldavat kunsti, kui puudub akadeemiline üldharidus ja eruditsioon
Maria Erikson: „Litograafia on sundinud mind aega maha võtma. Ei saa teha kõike korraga. See on lugupidamine parajasti töös oleva materjali ja vahendite vastu.“
Raili Keiv: „Head disaini ei viska keegi ära. Sellel on elav järelturg, millele osutavad ka ühismeedias tegutsevad Tallinna Ehituskeraamikatehase ja Tarbeklaasi toodangu kogujad.“
Markus Helmut Ilvese lavastuse tugevaim külg on näitlejate töö, tervik ja kooskõla. Vaataja lahkub ülendatuna, kuigi on näinud inimloomuse tumedat ja vastikut poolt mitu tundi jutti.
François Ozon kasutab „Peter von Kantis“ samu detaile, mis Fassbinder „Petra von Kantis“, astub aga sammu leppimise ja alandlikkuse suunas. See oli Fassbinderile võõras.
Jonathan Harvey teosed on tuntud nõudlikkuse poolest, mida eeldatakse ennekõike mängijatelt. Õnnestunud ettekande puhul ei tohiks publik pingutusi märgata. Ega märganudki.
„Vivaarium“ on eksperiment, kus kombineeritakse lavastuslikke võtteid, erisuguseid tehnoloogiaid ja algoritme, mitte niivõrd teatrilavastus.
Noored kunstnikud on lootusrikkalt pööranud pilgu elementidele nagu õhk, vesi, tuli ja maa ning kujundanud neist viienda elemendi – armastuse.
Eelistame mitte mõelda šokeerivalt arulagedatele ja primitiivsetele kommentaaridele, mida sportlased võistlusjärgsetes intervjuudes kuuldavale toovad.
Ilu ja õõva võib kujutada kümnel viisil, Loora Kaubi on selle peegeldamiseks valinud looduse ja see mõjub iseenesestmõistetavana.