Puhastatud pilk

Noored kunstnikud on lootusrikkalt pööranud pilgu elementidele nagu õhk, vesi, tuli ja maa ning kujundanud neist viienda elemendi – armastuse.

HEIE MARIE TREIER

Anna Kõuhkna, Helen Sirbi, Anu Muiste ja Sandra Sirbi näitus „Viies element“ Vaala galeriis kuni 11. II. Kohtumine kunstnikega 8. II kell 18.

Neli noorema põlvkonna kunstnikku – maalijad Anna Kõuhkna, Anu Muiste ja Sandra Sirp ning disainer Helen Sirp on esimest korda sellises koosluses üles astunud. Mõnda neist ühendab sugulus, teisi õpingukoht, kuid ilmselgelt ühendab neid loominguline solidaarsus.

Kontekst

Maalikunsti eesliinil on viimase kahekümne aasta jooksul toimunud väga palju. Osisteks on analüüsitud ja dekonstrueeritud nii väliseid kui sisemisi parameetreid. Nii oleme olnud tunnistajaks näitustele, kus Merike Estna, Kristi Kongi, Mihkel Ilus, Tiina Tammetalu, Jaan Elken on maalikunsti vahendeid ja meetodeid aktiivselt tühistanud ja seejärel taasehitanud. Need maalijad, kes seni on jäänud traditsioonilise pintsli ja lõuendi juurde nagu Kaido Ole, Marko Mäetamm, Jaan Toomik, Maarit Murka, Tõnis Saadoja on pidevalt küsinud maalimise seesmise motivatsiooni ja sisu järele.

Praegu peale kasvava naismaalijate põlvkonna seisukohast on maalikunsti juba piisavalt kaua dekonstrueeritud, nii et on avanenud uus võimalus alustada puhastatud pilguga, ajada oma rida, mitte lasta end segada kriitikast ning alla suruda maali sajanditevanuse ajaloo raskusest.

Ajal, mil ka ühiskonna paradigmaatilised nõuded ja teooriad enam ei kanna, mil viibime permanentses üleminekufaasis (väidetavalt oodatakse nüüd üleilmset sularahata finantssüsteemi ja sellele vastavat ühiskonnakorraldust), meenutab kollektiivne sisetunne rippumist maa ja taeva vahel, pidemeta ja kao-ootuses. Kuid noored kunstnikud on lootusrikkalt pööranud pilgu nähtustele, mis olid, on ja jäävad – õhk, vesi, tuli ja maa – ning kujundanud neist viienda elemendi – armastuse. Mida paremat praegu üldse teha!

Lühidalt, selline võiks olla näituse „Viies element” vaatamise lähtekoht.

Näitusetervik

Näitus tervikuna mõjub vaimselt ülestõstvalt. Näituse pealkiri on ilmselt inspireeritud Anna Kõuhkna viiest maalist, mille sisu ja koloriidiga osutatakse maailma neljale algelemendile ja lisaks veel viiendalegi. Nii on tuli tema maalil tõlgitud erkkollaseks ja kuldseks („Kire ja kiretu vahel“, õli lõuendil, 2022), maa värvid kuuluvad aga hoopis teise meeleollu („Maandatud“, õli lõuendil, 2022). Korduv naisefiguur Kõuhkna maalidel ei esinda materiaalset kehalisust. Ka selles on midagi märgilist, kui tuua võrdluseks kehakunsti ja selle teooria kauaaegne domineerimine kunstiväljal. Kõuhkna naisefiguurid meenutavad teoorias uuel ringil pigem 1986. aasta noort Raoul Kurvitzat, kes ihaldas oma maalides „naist ilma seedeorganiteta“, kui viidata Hasso Krulli vahendusel prantsuse poststrukturalistlikule filosoofiale. 2022. aastal valminud maalide autor on aga uue põlvkonna naiskunstnik, kelle suhe maalitavasse on märksa tasakaalustatum.

Anu Muiste on neljal maalil esitlenud metafooridena pika kaelaga linde, kes pole lõuendil iial üksinda, vaid omavahel suhtes. Linnud esindavad universaalseid ja edasiviivaid printsiipe, mis väljenduvad maali pealkirjas: ühendus, meelekindlus, hingamine, navigeerimine. Linde on raske määratleda, sest kunstnik ei ole taotlenud empiirilist sarnasust reaalsusega. Meenutades küll luiki, tekitavad nad kohe ka vastuväite, sest luiged pole tavaliselt sinised ja rohelised, nagu on Muiste maalidel. Nii langevad ära seosed näiteks juugend­kunstis või kitšis armastatud valge luige sümboliga, aga ka filmis, teatris ja majandusteoorias esineva musta luige sümboliga, samuti mis tahes kunstiajaloo perioodist tekkiva mälupildiga. Anu Muiste räägib oma lindude kaudu hoopis teist visuaalset keelt.

Õdede Sandra ja Helen Sirbi teosed toimivad näitust kui tervikut kokku liitva ja kandva elemendina. Sandra Sirp on esitanud 16 koloriidipõhist abstraktset maali vineeril ja eksponeerinud need neljas grupis, et puhastada vaataja pilk eelnenud figuratiivse naabri vaatamisest ja valmistada vaatajat ette järgmise figuratiivse maali vastuvõtmiseks. Nii on värviribadest tekkinud rütm iga maali sees, kvartetis omavahel ja näitusel tervikuna.

Helen Sirp on loonud näituse keskme – muljetavaldava kaevuinstallatsiooni, kus on kirgas sinine vesi või silmulatsioon sellest. Ehkki ruumi­installatsiooni pealkiri on „Kompass“, toimib see mitmetähenduslikult, juhatades teed ruumi läbivate hõbelintide abil. Kaev või kompass ise on ehitatud hõbedaselt helkivatest kunstniku signeeritud turvapadjakestest, mida ümbritseb soojust peegeldav termokile.

Looming, mitte töö

Üle hulga aja võib selle näituse puhul kasutada mõistet „looming“, et jätta teadlikult tagaplaanile „töö“. Kui lähtuda lääne filosoofiast, siis „töö“ kuulub materialistliku filosoofia valdkonda, „looming“ aga idealistlikuma käsitluse juurde.

Anna Kõuhkna maalide vaatamine vajab kohtvalgust, et tuleks nähtavale pintslikiri, mis meenutab veidi Sirje Runge hiigelmaali „Suur Armastus“ (2003).

Sandra Sirbi maalides mõjub tähenduslikuna lisaks kõigele ka formaat: iga maal on 50 × 50 cm, võttes aluseks ruudu, mille geomeetria suhestub kuubiku ehk kolme keskse maailmareligiooni püha kujundiga. Need maalid olid 2019. aastal valitud Melinda Wangi kureeritud näitusele „Uuendused: Louis Kahni arhitektuurist inspireeritud nüüdismaal“ („Invensions: Contemporary Art Inspired by the Architecture of Louis Kahn“ New Yorgis Roosevelti saarel. Seal tegeldi Louis Kahni auks tema arhitektuurile omaste kujunditega.

Anu Muiste on andnud näitusele eetilise rõhuasetuse. Helen Sirp on loonud tugeva keskse kujundi, mis loob ühenduse teiste maalide ja ka näituse külastajatega.

Paar sõna galeriist

Galerii Vaal on aegade algusest saati (galerii avati 1990. aastal) juba kaks korda kolinud: Suur-Karja tänavalt Tselluloosi keskusesse ja sealt eelmise aasta algul poppi Telliskivi loomelinnakusse. Kui miski on jäänud kolimiste käigus konstantseks, siis see on Vaala ruumikujundus – ikka ja alati esimesel korrusel peanäitusesaal, kust viib trepp ülemisele väiksemale rõdupinnale ja annab lisavõimalusi näituse elavdamiseks.

Heie Marie Treier on Tallinna Ülikooli / BFMi kunstiteaduse õppejõud.