Mirjam Mesak valdab oma pilli suurepäraselt, ka vibraato on sama hästi valitsetud kui kõik muugi.
Nagu koolis, nii ka parlamendis peab vigade parandus olema tähtajaga kohustus.
Edith Sepp: „Valdkond on väga kiires muutuses, aga ma ei näe seda nii mustades toonides kui mõni teine.“
Eesti filmivallas on vaja valida, kas jääda passiivseks ning loota imedele riigieelarve läbirääkimistel või kujundada valdkonna visioon ümber, et tagada Eesti filmi nähtavus globaalses sisuookeanis.
Katrin Tiidenberg: „Me ei ole abitud marionetid: oleme õppinud reguleerima leiutisi ja muutusi, millel on head ja ka halvad küljed.“
Mida on vaja näiteks kahel muusikul, kes paiknevad üksteisest kaugel, aga soovivad muusikaliselt reaalajas suhelda?
Jon Jureidini ja Leemon B. McHenry: „Ärihuvide põimumine uurimiseesmärkide, ülikoolikavade ja seadusandlusega on kaasnähuna tähendanud hulga patsientide surma.“
Putinist on saanud maailma esiterrorist, kõige ohtlikum inimene maailmas ja viimane aeg on saata ta ajaloo prügikasti.
Timofei Kuljabin: „Venemaa teater on langenud kodumaal mudaliigasse. Palju lavastajaid ja näitlejaid on läinud, kes Riiga, kes Berliini, Jerevani, Thbilisisse.“
Euroopa kultuuripealinna Kaunase programmi koostajad on vastust otsinud küsimusele, kuidas kultuuri toel mõista mineviku julmusi.
Vaade punamonumentidele on ka erialaringkonnas üsna heterogeenne ja näib, et ühel nõul ollakse ainult selles, et arutelu on vaja.
Jaanus Terasmaa: „Peame otsustama nüüd ja kohe, kas venitame veel ja lõpetame tsivilisatsiooni kollapsiga või valime teadlikult mõne teise majandusmudeli.“
Kõigepealt tuleks õpetada lapsed ehedalt loodust tundma, ökoloogilist jalajälge ei saa arvutada, tundmata looduse numbreid ja tähti.
Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“
Elame illusioonis, kus jäätmed on tähtis keskkonnateema, kuid tarbimine ja selle kasv justkui ei ole. Kas tagajärgedele keskendumisega välditakse keskkonnaprobleemide olemust?
Kui unustame kergekäeliselt oma keele väljendusrikkuse ja reostame keelt mõttelaisalt võõrapärasusega, siis reostame hoolimatult muudki enda ümber.
Beatriz Colomina: „Inimene on loomariigis ainuke loll, kes on hakkama saanud iseenda väljasuremise tingimuste loomisega.“
Jelena Tšižova romaan „Naiste aeg“ on väärtuslik leid lugejatele, kes soovivad raamatutest eest leida reljeefsed tegelaskujud ja olme, mida ei tee hubaseks kadunud aja nostalgia, vaid armastus.
Jaak Jõerüüdi kirjutatud näidend ja Ivo Uukkivi loodud Lennart Meri tegelaskuju on igati Lennart Meri väärilised.
Womexlase peamine ülesanne on uute kontaktide loomine ja pidev suhtlemine. WOMEXi ametlikus programmis esinemine on artistile tohutu võimalus.
Douglas Murray raamat rajaneb ilmselt rohkem tema kolumnidele kui netikommentaaridele. Mainitud žanridel on muidugi üha väiksem vahe.
Mariana Leky „Mida siit näha võib“ on raamat südamega nägemisest.
Tänavusel festivalil oli müstikat ohtrasti ning peaaegu kõik kuuldud kontserdid tekitasid kas tervikuna või kohati elamuslikke hetki.
Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus kõneleb liikide vastastikku kasulikust koostööst ja -elust, kusjuures eredalt paistab silma keskendumine toiduainetele ja ringlusele.