Mare Kelpman: „Miks ma seda teen, mida ma teen? Kas üldse on vaja teha? Seda olen küsinud endalt kõik need kümme Kelpman Textile’i aastat. Tean, et pean selle ikka ja jälle läbi mõtlema, et midagi tegema hakata.“
Ükski terroriimpeerium ei saa inimkonnalt nõuda igavese eksistentsi õigust.
Digiajastul on vaja jõulist keelekorraldust: see sarnanegu pigem küber-, tarbija-, autori-, tervise- ja keskkonnakaitsega. Digikorilusega saab vabalt hakkama ka kirjandusmuuseumi osakond.
Peaaegu kõik festivalid kipuvad interdistsiplinaarsed olema. „Tartu interdistsiplinaaril“ olid aga ka kõik alajaotised interdistsiplinaarsed ning võib vabalt olla, et selliseid Eestis rohkem polegi.
Katrin Lauri romaan „Tunnistaja“ toob lähemale nii sõjaeelse Eesti Vabariigi sündmused kui ka toona tegutsenud inimesed.
Katrin Laur seab kõrvuti tillukese Eesti katoliku kiriku tegevuse ning eesti sotside oma, kellest hiljem said juunikommunistid.
Professionaalsetel muusikutel ja kollektiividel on nüüd veel üks suurepärane koht, kus esineda, aga Artiumil on kahtlemata ka mõjus hariduslik mõõde.
Festivali tutvustuses on kunstiline juht toonud välja, et tänavune programm on loodud ilu ja mitmekesisust silmas pidades. Miks ei avaldu see festivali kavas?
Hrõhorõi Õvantsõv: „Ukrainas oldi vene kultuurile ja artistidele väga vastuvõtlikud, aga nüüd on Ukraina inimesed selle maa kultuuri negatiivsest poolest üha teadlikumad.“
Raimo Jõerand: „Kukerpillid on rahva bänd, rahva muusika, ja see film on rahvale. Teisalt tahtsin teha filmi ka rahvast ja näidata inimesi, kes tulevad kontserdile.“
Ligipääs raamatutele ja lugemisharjumuse püsimine on osa Eesti riigi vaimsest tugevusest.
Tänavuse Eesti meistri Mari-Liis Müürsepa viisid sihile püsivus ja teadlik töö.
Tallinna tehnikaülikool on olnud Mustamäe linnaosa alguspunkt, elamurajooni kavandamist alustati sellest lähtuvalt. Kuidas aga jõudis Mustamäe luidetele TTÜ kampus?
Draamana käsitletakse etenduskunstidel põhinevaid osalusteatri- ja koosloomemeetodeid, millel on pedagoogilised, teraapilised või kogukonda ühendavad eesmärgid.
On võimalik, et sooliselt antagonistlik valik piirab mingil määral eesti meeste suuremaks (ja haritumaks) ning naiste väiksemaks (ja vähemharituks) evolutsioneerumist.
Miks on vaimse tervise häired noorte hulgas plahvatuslikult kasvanud ja mida selle vastu ette võtta?
Kuigi Esimese maailmasõja kogemuse najal tehti psühhiaatrias ja psühholoogias edusamme, ei käsitletud sõja psüühilisi traumasid samamoodi nagu füüsilisi traumasid.
Graafilises romaanis „Brüsel“ pilgatakse teravalt linna arutut uuendamist. Raamatu sõnum on selge: kui linnas kaob inimlikkus, kaob ka tasakaal.
Aeg, kui kunst tuli tänavatele või ilmus televisiooni, tundub olevat möödas. Peale teenindustarbe on kunstile siiski jäänud ka meelte lahutamise funktsioon.
Tänavu suvel sõlmiti Saueaugu teatritalus lavastuse „Kadunud kodu“ otsad ja lõimed, mille Aleksander Eelmaa ootamatu lahkumine mullu läbi lõikas.
Aleksander Metsamärdi performance’i puhul teatraliseeruvad ühekorraga kaks justkui vastandlikku troopi: mõttetu töö kummastav pühaduseoreool ja üha laiemalt leviva prekaarse töö ühiskondlik armetus.
Sergei Golomazovi lavastatud „Tavaline ime“ kulgeb justkui õhutühjas mänguruumis. Ainus habras vihjeke praegusajale on ehk päevalill, mille Kuningas saabudes kaasa toob.
Triin Paja luulekogu „Jõe matmine“ on niivõrd meisterlik ja terviklik, et seda tuleb lugeda järjest otsast lõpuni.