Lugu sellest, kuidas linna juhib megalomaan

Graafilises romaanis „Brüsel“ pilgatakse teravalt linna arutut uuendamist. Raamatu sõnum on selge: kui linnas kaob inimlikkus, kaob ka tasakaal.

SANDRA MÄLK

Prantsuse Belgia graafiline romaan „Brüsel“ kuulub „Varjatud linnade“ („Les Cités obscures“) sarja, Sealsed asukad elavad meie maailmaga sarnases alternatiivreaalsuses. Iga albumi tegevus toimub ühes linnriigis, kus seistakse silmitsi meilegi tuttavate probleemidega.

„Varjatud linnade“ sarja loomist alustasid François Schuiten ja Benoît Peeters 1980. aastatel. Lood tõukuvad XIX–XX sajandi modernistlikest utoopiatest, millele sarja autorid väljakutse esitavad. Teoste sõnum on läbivalt üks: kui elukeskkonnas kaob inimlikkus, kaob ka tasakaal. „Brüseli“, mis on sarja seitsmes album, teema on moderniseerimise käigus vana linnaosa jõhker lammutamine ja ühiskonna lõhestamine. Albumites on läbivalt seotud arhitektuuriline kord ja loodusjõud, ebakõla ühes vallandab häired teises. Teaduslik ja tehnoloogia vastanduvad loodusega ja juhul kui esimene üritab teist kodustada, vastavad loodusjõud kontrollimatu, sageli ründava reaktsiooniga – kaosega, mis millelegi ei allu.

Brüsseliseerumine

Graafiline romaan algab Benoît Peetersi haarava esseega Brüsseli ajaloost ja brüsseliseerimise mõistest ning lugeja veendub peagi, et autoritel on Belgia pealinna linnaplaneerimise kritiseerimisega tõsi taga. Raamatus pole linn pelgalt seikluste taust, nagu on klassikalises koomiksis, vaid läbib muundumise.

Peeters toob välja, et suurimaid vigu Brüsseli arenguloos on olnud kesklinnas Zenne jõe maa alla viimine (1867–1871). Majanduslikult ja logistiliselt toimis see linna veenina, kuid viidi maa pealt ära sanitaartingimuste parandamise ettekäändel, nii nagu ka Härjapea jõgi Tallinnas. Jõgi suleti ja tehti suurejoonelised plaanid kloostrite lammutamiseks, et teha ruumi uuele taristule ning toetada liiklust uute väljakute ümber.

Sestap on koomiksi-Brüseli linnriiki kujutatud loo alguses vanale asustusele omaste käänuliste tänavate ja linna läbivate trammiteedega. See ei sarnane tänapäeva Brüsseliga, vaid hoopis kanalirohke Brüggega. Brüselist tahetakse teha linnaarendaja Freddy De Vrouw’ ambitsioonikas visioonis „Varjatud linnade“ maailma pealinn, mille täideviimiseks tõmmatakse maha ajaloolised kvartalid ja tühjaks linnakassa.

„Brüsel“ on vahest „Varjatud linnade“ sarja kunstniku François Schuiteni kõige isiklikum teos. Ühegi teise linna probleeme pole autorid oma graafilistes romaanides lahanud sagedamini kui Schuiteni kodulinna Brüsseli omi.¹ Käsitletavad teemad on võrreldavad sündmustega 1960. – 1970. aastate Brüsselis, kus gentrifikatsiooni läbinud piirkondadesse asuti läbimõtlematult rajama moodsaid kõrghooneid. Sellele vana keskkonna suhtes tundetule ja juhuslikule linnaarenguprotsessile (nn brüsseliseerimisele) on pannud aluse Brüsseli südalinna eurokvartali rajamine, mille käigus lammutati suure kultuuriväärtusega hooneid.² Ilmekaim näide on 1965. aastal 26korruselise Blaton Toweri püstitamine belle époque’i ajastu teraskonstruktsiooniga hoone Maison du Peuple (1899) asemele. Maison du Peuple’i oli projekteerinud Euroopa juugendarhitektuuri silmapaistvamaid arhitekte Victor Horta.

Brüsseliseerimise mõistega käib kaasas fassadism. Hoone ei ole enam tervikteos. Maja eest võib leida tükikese vana hoone fassaadist, seest aga täiesti uue hoone ja kasutuse, harilikult rajatakse elamu asemele ärihoone. Fassadisimis säilitatakse tänavapoolne sein ja hoone muutub justkui tasapinnaliseks. Nii säilitatakse ajalooline hoone progressi nimel järgnevatele põlvedele, kuid ainult kestana. Mõnel juhul antakse lubadus hoone üles ehitada, mis aga teoks ei saa, nagu juhtus Maison du Peuple’iga. Fassadismist ei ole vahest puutumata ükski suurema linna keskus, Tallinnas leidub näited Viru väljakult ja Rotermanni kvartalist.

Tegelaskujud elust enesest

„Brüseli“ tegelased on erinevalt näiteks „Varjatud linnade“ sarja teise kroonika „Segadus Urbicande’is“ tegevuskoha Urbicande’i varjundirikkast peategelasest, arhitekt Eugen Robickist märksa küünilisemad. Linna arendab megalomaanist ettevõtja, mitte arhitekt, Freddy De Vrouw, kes peab end linna ravijaks ja on võtnud eesmärgiks kõrvaldada „räpased, viirustest pulbitsevad osmikud“. Samasugust mõtteviisi esindasid ka XIX sajandil Pariisi ümber kujundanud parun Georges-Eugène Haussmann ja tema jälgedes käiv Brüsseli uuendaja Jules Anspach. Ühiskonnaklasside ebavõrdsust kui suurlinna pahupoolt kehastavad progressi ihalev de Vrouw ja lillepoodnik Constant Abeels koos anarhist Tina Toneroga. Nende lugu võrreldakse sündmustega filmikunsti klassikasse kuuluvas futuristlikus teoses „Metropol“ (režissöör Fritz Lang, 1927), kus tööliste ja uuendusmeelsete töösturite konflikt ähvardab ühiskonnaklasse veelgi üksteisest lahutada. Ehk on see sarja läbiv satiir, et kammitsetud meeskaraktereid suunavad bordellipidajad või nagu „Brüselis“ vabameelne anarhist Tina, kes kehastab linna korratumat poolt. Tina karakteri areng käib madalas kaares. Kontrakultuuri esindajana ühiskonnas kehtivaid sotsiaalseid norme lõhkuva tegelaskuju otsused on vahest raamatu kõige nõrgem osa. Siiski ei sega see kunstiliselt väga nauditava graafilise romaani lugemist, mille sisu paneb mõtlema ja tegelased on veenvad. Tuleb tunnistada, et linnaametnike poolt retromaniakkideks tituleeritud väikest viisi muinsuskaitsjad on usutav jõud, kes ehitustööde plaanidele kaikaid kodaratesse viskavad.

Progressi toidavad plast ja elekter

Graafilises romaanis, mille originaal anti välja aastatel 1991–1992, pilgatakse teravalt linna arutut uuendamist, aga ka uusi leiutisi, nt kaheldava väärtusega elektriseadmed ja plast. Seda on aga vaadeldud läbi 1960. aastate optimismi. Kujundlikult vanast uude üleminekut tähistab peategelane Constant, kes linna progressi tuules oma äri ajakohastab ja asub pakkuma uusi, alati värskena püsivad plasttaimi.

Graafilise romaani lõpetab päikeseloojangu pilt meres hulpivast plasttaimest. Arvatavasti ei pidanud autorid seda 30 aastat tagasi nii tugevaks seisukohavõtuks, kuid praeguseks on sellest saanud sõnum, mis toob rambivalgusesse globaalse keskkonnaprobleemi: mikroplasti laia leviku nii maailmameres kui ka elusolendite kudedes.³ Ühelt poolt on see fantaasiaraamat, aga kuna sarjas on käsitletud ühiskondlikke protsesse, siis pakub see mõtlemisainest kümnendeid hiljemgi, aga uuest vaatenurgast.

Arhitektuurifantaasiad

Nii tekst kui ka pildikeel reedavad, et autorid ei ole modernsuse vastu seni, kuni progress on inimkonna teenistusse seatud ja maitsekalt teostatud. Nende loodud maailmas paistavad silma retrofuturistlikud detailid: dirižaablid, ja iseäranis rongid, on ühiskonna loomulik osa. Kokkuvõtvalt on Schuiten-Peeters loonud kujutluspildi sellest, mis juhtunuks, kui näiteks arhitektuur ja tehnoloogia, selmet areneda meile teadaolevalt, oleksid hoopis järginud suundumusi, millest kiiresti loobuti.⁴ Kangelased tegutsevad planeedil, kus on tegelikkuseks saanud arhitektide Antonio Sant’Elia ja Hugh Ferrissi futuristlikud visioonid 1920. aastatest ning prantsuse kunstniku Albert Robida lummuslik nägemus XXI sajandist lendavate loomakujuliste sõidukitega. Sarja puhul ei ole nii väga tegemist klassikalise ulmežanri kui fantaasia ja uitulmega.

Suurushullustus ja unistus metropolist

Koolivennad Peeters ja Schuiten on meenutanud pühapäevi, mil nad käisid Schuiteni kodus joonistamas, ja seika, kui tema arhitektist isa tõi uhkusega välja raamatud Le Corbusier’ suurejooneliste Suur-Pariisi plaanidega. See muutnuks Pariisi tundmatuseni kõrghoonete ja pikkade sirgete bulvaridega linnaks ning jaganud linna sektoriteks. Nõnda viinuks ta edasi parun Georges-Eugène Haussmanni visiooni, kelle pärandisse 150 aastat hiljem suhtutakse kahetiselt. Kas tegu oli megalomaani või linna uuendajaga? Mõlemad tunnistasid, et niisuguse planeeringuga megalinnas nad küll elada ei tahaks. Märgiline on siinjuures Brüseli valitsushoone Kolme Võimu palee kujutamine arhitektuurilt identsena Brüsselis asuva justiitspaleega (Le Palais de Justice de Bruxelles). Selle rajamiseks lammutati XIX sajandil Belgia pealinnas osa Marolleni linnaosast, kus elas vaesem elanikkond. Sama brutaalselt tegutses Haussmann koos Napoleoniga XIX sajandi keskpaiga Pariisis. Tema planeerimisvõtetes on nähtud ka võimaluste loomist sõjaväele, et see saaks linnaosades töölisklassi meeleavaldused kiiresti maha suruda. Pariis on viimasel aastakümnel teinud suuri pingutusi, et linna looduslähedasemaks ja inimlikumaks muuta, viia südalinnast välja mootorsõidukiliiklus, istutada puid, meelitada inimesi ja linnaloomi tagasi. Selle taga on tahe midagi ümber teha, isetekkelisuse peale ei saa loota. Romaanis juhitakse tähelepanu, et valesti juhitud linnaplaneerimine viib probleemideni ühiskonnas ning linna sotsiaalse segregatsioonini.

Inimmõõtmelisus tagasi linna

Le Corbusier kiitis moodsa linna lineaarset ja korrapärast tänavastruktuuri, sest sihtkoha välja valinud inimene teadvat otsemaid, kuhu tema teekond viib. Sealjuures võrdleb ta vanamoeliste linnade planeeringuid eesli rännuteedega, materdades looma kui sihitut liiklejat, kes mööda varjulisemaid otseteid kulgedes läheb kergema vastupanu teed. Tänapäeva moodsas linnas pakub urbanistidele aruteluainest just see, kuidas teha linnas liikumine igaühele kergeks. Ole sa noor, eakas või linnaloom. Sõjajärgse Euroopa linnaplaneerimises domineerivat mõtteviisi on 1970. aastatest alates saatnud kriitika ja nüüdseks on selge, et inimmõõtmeline elukeskkond tähendab kohta, kus on loodust, parajalt looklevaid teid, paiku, kus jalga puhata ja aega veeta. Nii sünnib keskkond, kus inimesed on tervemad ja rahulolevamad. Raamatu „Metropol. Inimkonna tähtsaima leiutise ajalugu“ autor Ben Wilson kirjeldab suurlinnade arengulugu ja toob esile, et need ei ole üldse ühtemoodi monumentaalsed. Kõik sõltub linnavalitsejate tahtest.⁵ Brüsseli kogemus on sotsiaalsest ja ajaloolisest seisukohast hoiatav. Wilson toob näiteks XVII sajandi Amsterdami, sõjajärgse Tōkyō ja XX sajandi alguse New Yorgi, mis annavad tunnistust, et paremini toimivad need linnad, kus on teatud kooskõla ametliku planeerimise ja spontaanse, eksperimenteeriva arengu vahel.⁶ Siin on mõttekoht, kuidas nüüdisajastada ajaloolist linna ja arvestada selle laienemise ja tihendamisega, eriti kesklinnas. Sealjuures tuleb hoiduda lahendustest, millest veel ka 150 aastat hiljem räägitakse kui linna haavadest.

1 Eelmisel aastal andsid autorid koos kunstnik Jack Duriex’ga välja Brüsseli ajalugu käsitleva pildilis-kunstilise kogumiku „Bruxelles, un rêve capital“.

2 Frédéric Moreau, The Meaning of Bruzzelisation – The Brussels Times, nr 45, suvi 2022. Lk 16–20.

3 Damian Carrington, Teadlased leidsid esmakordselt inimese vereringest plastosakesi. Kui ohtlik see meie tervisele on? – Eesti Päevalehe Roheportaal, 30. III 2022.

4 De Samaris A Urbicande, Le Theatre de L’Architecture. – (A Suivre), nr 68. September 1983. Lk 15. Intervjuu François Schuiteni ja Benoît Peetersiga.

5 Ben Wilson, Metropol. Inimkonna tähtsaima leiutise ajalugu. Ptk 7. Maailmalinnad Lissabon, Malaka, Tenochtitlan, Amsterdam. Tänapäev, Tallinn lk 1492–1666.

6 Tauno Vahter, Ben Wilson: Linn ei ole probleem, linn on lahendus! – Postimees 26. III 2021.