Elin Kard: „Kunstivaldkonna arengukava koostades mõistsime, et oleme üheskoos tegutsedes efektiivsemad. Koroonakriis andis paradoksaalselt võimaluse institutsioonide koostööd edendada.“
Lahendamata „vene küsimus“ varastab iga päev aega eestlaste mõtteis ja päevakavas.
Putin võib sõnastada oma võiduna, mida tahes tahab võiduna näidata, ja Putinit pimesi uskuv Vene rahvas neelab selle alla.
Arutut julmust ja uskumatut ebainimlikkust saab lahata ainult iroonia, sarkasmi ja satiiri kaitsekinnastes. Vesistades jääb omadega varsti jänni – võib uppuda.
Johan Skyttet võib pidada suurepäraseks hariduspoliitikuks, kelle XVII sajandil rajatud koolivõrk toimib osaliselt siiani nii Rootsis, Eestis kui ka Lätis.
Juhan Ulfsaki lavastatud „Melanhoolia“ on Von Krahli teatri reklaamlause „puhas kunst“ sügav väljendus, asetudes ülitäpselt tänapäeva.
„Solist“ on mõõdult väike, aga sisult selle võrra suurem. Intiimne selle sõna kõige paremas mõttes.
„Depeche Mode’is“ saavad kokku Ukraina 1993. aastal, kirjutamisaja olevik enne oranži revolutsiooni algust 2004. aastal ning praegune sõda iseseisvuse ja enesemääramisõiguse eest.
„Euroopa tango“ annab hea ettekujutuse, kuidas mõtlevad need Eestis elavad venelased, kes näevad kogu muud maailma peale Venemaa süngetes värvides, aga sinna naasta ka ei taha.
Kes ootas, et tänavuse programmi tellimustöödes kajastub maailmatunnetuse muutus või muutlikkus ja eksperimenteerimiskihk, jäi pika ninaga.
Targad inimesed teevad tarku asju, aga akadeemia varjus sünnib siiski ka keelatud asju ja kellelgi on kusagil salaja lõbus.
„Apteeker Melchior“ on ladus lugu, liigub küll etteaimatavalt, kuid piisavalt hoogsalt, et rahule jääda. Aga raske on sellest triloogia hüppelauast kuidagigi vaimustusse sattuda.
Urmas Lüüs lõi Sõltumatu Tantsu Laval erilise atmosfääri kõrval ka ideede võrgustikke, kus terviku iga osis on võimaluste pilve moodustav induktiivne lüli.
Kaidi Põldoja: „Oluline on hakata rääkima Lasnamäe kui linna väljaehitamisest, sest seal on puudu linlikust mõõtmest ja kohati avalikust funktsioonist.“
Iheartblob loob sügiseseks Tallinna arhitektuuribiennaaliks NFT-platvormi, kus soovijad saavad disainida ja osta tüki arhitektuurimuuseumi ette kerkivast installatsioonist.
Artikkel sarjast „Millest mõtled, kirjanik?“
Akadeemiad ei saa võidelda tulejoonel, kuid nad peavad andma oma riikidele ja valitsustele parimat nõu.
Indrek Ibrus: „Doktoriõppekava lähtub soovist luua eesti filmile ja laiemalt audiovisuaalkultuurile juurde seda mitmekülgselt uuriv ja mõtestav kõrgtase.“
Traditsiooniline soorollidest lähtuv vaatenurk ametitele on ajale jalgu jäänud, vähendab sünergiat ning tõmbab seeläbi pidurit organisatsioonide arengule.
Rita Dahli luulekogus „Aja süda“ helisevad minoorne argipäevamuusika ja ühiskonnakriitilised noodid.
Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) värske kassett näitab oma kuue žanrifilmiga, et vähemalt vormitunnetuse osas ootab Eesti filmi helge tulevik.
„Yokoonomatopoeemid“ on ühtaegu kontsert, etendus, stand-up, pihtimus, näitus ja kollektiivse fantaseerimise ruum.
Koroonaaja vintsutused on jätnud kogu kooriliikumisele suured armid ja kammerkooridki pole siin mingi erand.
Mantrana tuleb korrata ehtmarjulikke väärtusi: ärgem olgem mugavad, selgroota, sihita ja visioonita, töötagem lõpuni selle nimel, et parim aeg olekski praegu.
„Katsumus“ näitab, mida tähendas naise soov oma keha üle otsustada ajastul, mil Prantsusmaa oli end sõja järel taas üles ehitanud.