Heiko Pääbo: „Ukraina rahvuslikus narratiivis on esil enese ohvrina kujutamine: oleme võimas rahvas, kuna oleme kõik kannatused suutnud üle elada. Sõja korral lisab selline enesetunnetus võitlusvaimu.“
Valitsus on avastanud saladuse, et vähem haridust kindlustab täisväärtuslikuma elu.
Lotmani vuntsid on inimesi nuputama pannud juba ammu. Käibisid isegi põhjendused, poliitika eelistajad kinnitasid, et ninaalust kaunistust kantakse seltsimees Stalini auks.
Edgar Sein: „Rekordsport on sportimise luule, kõrge kunst, mille kandjaks on sportlikud poeedid – suursportlased – rekordimehed, rahva imetlusega kroonitud võistlejad.“
Kaari Metslang: „Selle projekti puhul tundus kõik õige: suund oli paigas, sihtrühm lihtsalt vapustav. Nii toredas ja armsas majas midagi lastele teha on ju puhas lust.“
Peter Frankopani hoiak peegeldab läänes toimunud mentaliteedimuutusi – kunagise hiilguse üle uhkuse tundmise asemel mineviku ülekohtu kahetsemist, süü tunnistamist ja andeks anumist.
Tõnis Vindi esseed sobituvad XX sajandi esseistliku alkeemia traditsiooni, kus kasutatakse foneetilist ja visuaalset kabalat ja mille on defineerinud eelkõige Fulcanelli ja Canseliet.
Kui muidu oli vaikushetkedel kuulda toolinaginat ja nihelemist, siis enne Öökuninganna aariat jäi kõik vaikseks, nagu vakatanuks loodus enne tormi tulekut, nii et puuleht ka ei liigu.
Tallinna Linnateatri Põrgulavale oli „Põhjas“ nagu loodud, aga Uku Uusberg allutab isikupärase totaalsusega ka Salme kultuurikeskuse suure lava.
„Räägi ära“ on film kui psüühiline andmebaas pandeemia traumast, mis vääriks tuleviku-uurijate tähelepanu ka tuhande aasta pärast.
Pärnu nüüdismuusika päevad on alati tekitanud tunde, et osalejal on avanenud harukordne võimalus astuda tänavalt kosmoselaeva ja lennata tundmatut galaktikat avastama.
„Samad sõnad, teine viis“ tõestab, et ka dokumentaaldramaturgial põhineval lavastusel võib olla vägagi põnev kunstiline vorm ja keel.
Max Richteri teos „Uni“ kestab kaheksa tundi ja on mõeldud inimestele, kes heidavad päriselt magama. Briti režissöör Natalie Johns on teinud sellest filmi.
Mis on puhas abstraktne muusika? Lihtne vastus oleks, et instrumentaalne ja programmitu, mis väljendub üksnes mõtteliselt, kuid juba määratlemise püüe välistab selle puhtuse.
Ilmar Taska oli hoiatusromaani kirjutama hakates ajast ees, ent jäi ometi hiljaks. Teos võib põnevust pakkuda neile, kelle elu ei ole ühismeedia, nutiseadmed ja netisuhtlus juba hõivanud.
Graafik Lembe Ruben ei ole ainult esteet. Temas on tubli annus leiutajat, kes unustab ennast tehnilisi trikke, materjale või aineid, mehhanismide koostoimet katsetama.
Globaalne infotulv Lauri Pilteri lüürilist omailma ei õõnesta, inimese suhe maailma on luulekogus „Laikmaa välu“ pingevaba, ajatu ja meelekindel.
„Arhiiv 81“ paneb mõtlema paralleelmaailmade võimalikkusele. Tõstatatakse ka küsimus, kas kummitused ei või olla hoopis inimesed teistest universumitest.
Puud suhtlevad omavahel ning kogu floora ja fauna on üksteisest sõltuvuses. Samamoodi on tihedalt läbi põimunud ka mõtlejate-heliloojate helisülemid.
Lehte Hainsalu tundliku luulekeelekasutuse võlu on selle lihtsuses, läbipaistvuses, selguses – proosalisuses, kui nii võib öelda.
Innovatsioonitüüpide üheaegne rakendamine tõhustab märkimisväärselt ettevõtte majandussooritust.
Kristjan Haljaku uus luulekogu läheb sürrealismikaanonist välja, aga takerdub sõnadesse ja naudib seda perverssel moel.
Kahel ja poolel miljardil inimesel puudub ligipääs meie mõistes normaalsetele sanitaartingimustele.
Marje Üksise ja Hedi Jaansoo Rüki galerii näituse juures on sümpaatne põlvkondade koostöö ning püüd leida kahe kunstniku teoste põhjal teemade ja vormide seoseid.