Muusikamatemaatika võlu ja valu

Pärnu nüüdismuusika päevad on alati tekitanud tunde, et osalejal on avanenud harukordne võimalus astuda tänavalt kosmoselaeva ja lennata tundmatut galaktikat avastama.

LEONORA PALU

Pärnu nüüdismuusika päevad 22. – 30. I veebis.

Äsja lõppesid järjekordsed Eesti Arnold Schönbergi ühingu korraldatavad Pärnu nüüdismuusika päevad (PNP), mis on järjepidevalt toimunud juba üle 30 aasta. Seekord oli tähelepanu all mikrotonaalsus ja kitsamalt 22-edo skaala (helirida, mille aluseks on 22 võrdseks intervalliks jagatud oktav). Konverents-festivalil osales rahvusvaheline seltskond mikrotonaalse muusika uurijaid, heliloojaid ja esitajaid, kellest enamik osales üritusel koroonaolukorra takistuste tõttu interneti kaudu. Kaugsuhtlemine ei vähendanud aga info vahetamise, üksteisest inspiratsiooni saamise ja uute teoste loomise tahet ega võimalusi. Plahvatuslikuks kujunenud PNP heliloomingu töötuba päädis peaaegu kahetunnise lõppkontserdiga, kus tulid ettekandele osalejate varasemad ja ka paljud töötoa päevade ajal kirjutatud verivärsked teosed.

PNP heliloomingu töötuba toimus Pärnumaa metsade vahel Massiarus Massia loomeresidentsis, kus ürituse staabi seadsid sisse PNP korraldaja, helilooja Andrus Kallastu, saksa-eesti heliloojad-muusikateadlased Gerhard Lock ja Hans-Gunter Lock, flötist Leonora Palu ning hispaania-austria helilooja Agustín Castilla-Ávila. Meie tuntud alternatiivsete oktavi jaotuse skaaladega tegelev helilooja Hans-Gunter Lock oli programmeerinud 22-edo süntesaatori, millel saab kõnealusel skaalal põhinevat muusikat esitada n-ö tavapärast notatsiooni jälgides, küll aga vajab harjumist kuuldeline reaalsus, mis erineb suuresti 12 heliga oktavi maailmast.

Pooltoonist kitsamate intervallide mängimiseks on igal instrumendil oma n-ö lävepakk. Süntesaatori puhul saab ära teha eelneva programmeerimise, mille tulemuseks on matemaatiliselt väga täpselt võrdsed intervallid. Ka akustilise klaveri saab häälestada mikro­tonaalseks. Naljatamisi: võrd­õiguslikkus oleks olnud tagatud, kui Andrus Kallastu oleks pidanud Pärnu raekoja kontsertklaveri häälestama 22-edosse, tuuner ühes ja häälestusvõti teises käes. Vahele­põikena: pianistidki peaksid valdama oma instrumendi häälestamist, omama teadmisi häälestussüsteemidest ja nende ajaloost, helifüüsikast jne.

Pärnu nüüdismuusika päevade lõppkontsert ja põnev tantsulavastus „Ludus microtonalis“ (koreograafid Külli Roosna ja Kenneth Flak, fotol) saavad peagi huvilistele järelkuulatavaks ja -vaadatavaks Eesti Arnold Schönbergi ühingu veebisaidil schoenberg.ee.

Gerhard Lock

Flöödimängijana sattusin tänavusel PNP-l helilaborandi rolli. Kuna 22-edo skaala tarvis ei ole flöödivõtete tabelit saadaval (vähemalt üritusel osalenud spetsialistide seltskonnal ei olnud sellekohast infot), siis asusin kromaatilist flööti uurima ja tuunima. Veerandtoonide heliredeleid on välja töötatud, kuid sellest pole 22se jaotuse jaoks suurt abi. Hans Gunter Locki virtuaalset süntesaatorit ja elektroonilist tuunerit abiks võttes otsisin flöödil 2,5 oktavi piires kolme­kohalise komakoha täpsusega üles vastavad helikõrgused hertsides ning koostasin tabeli, kuhu märkisin kõigepealt helikõrgused hertsides, siis noodinimed 22-edo traditsioonis (C, C↑, C♯↓, C♯, D, E, E↑, E↓, E, F, F↑, F♯↓, F♯, G, G↑/A, G♯↓/A↑, G♯/A↓, A, B, B↑, B↓, B, C) ning lõpuks vajalikke kõrgusi võimaldavad sõrmestused või huuliku asendid flöödil. Selline võtete või huulikuasendite leidmine võttis tublisti mitu päeva aega.

Töötoa esimesel õhtupoolikul sain teha PNP osalejatele, kelle hulgas peale eelmainitud Massia residentide olid Jacob Barton (USA), Douglas Blumeyer (USA), Paul Erlich (USA), Joseph Monzo (USA), Juhani Nuorvala (Soome), Vahid Eftekhar Hosseini (Iraan/Norra), Ste­phen Weigel (USA) jt. Mitmed neist asusid kohe kirjutama teoseid 22-edo flöödile või kasutama flööti koos teiste instrumentidega. Niisiis ei olnud festival kaugeltki ainult süntesaatorikeskne. Mitu heliloojat olid taustalt kitarristid, samuti olid meil kohapeal kasutada viiulimängijad Lockid. Harjutati ka 22-edo vokaalmuusikat. Kuna lõviosa distantsilt osalejatest oli ookeani tagant, siis kirjutasid Ameerika heliloojad usinalt muusikat sel ajal, kui Massia loomeresidents oli uinunud.

Flöödivõtete tabeli koostamine jätkus iga päev. Igal hommikul uuesti kriitilise kõrvaga kogu skaalat läbi kuulates leidsin uusi ja paremaid võtteid. Muret valmistas vastuolu notatsiooni ja flöödi­spetsiifika vahel. Nimelt ei langenud tihti kokku notatsioonis mingile kõrgusele alusnoodiks võetu ja flöödil mugavaim noot, mida üles või alla modifitseerida. Sel teemal sai väideldud, kuid enamasti leiti, et n-ö traditsioonilist 22-edo notatsiooni ei peaks muutma heliloojate mugavuse tõttu. Jäin eriarvamusele ja kavatsen peagi avaldatavasse võtete tabelisse lisada ka alternatiivse notatsiooni, mis vähegi õgvendaks flöödimängija kannatusi sel skaalal põhinevaid teoseid ette kandes.

Festivali teine pool möödus harjutades ja salvestades, kuna olin sunnitud lähikontaktsuse tõttu ka ise distantsile taanduma. Oli suur rõõm salvestada Juhani Nuorvala värske teos „Solo for Flute“ ehk „Soolo flöödile“, millele ta lõi ka heliriba. Nii flöödipartii kui ka heliriba põhinesid 22-edost välja valitud kümnel noodil, mis moodustasid „Porcupine“ skaala. Siinkohal ongi paslik selgitada, kuidas see muusika siis kõlas. Kuigi PNP-l tegeldi esmapilgul rohkem matemaatiliste mudelitega, olid kõik heliloojad siiski esimeses järjekorras suured mikrotonaalse muusika kõla ja harmoonia fännid. Nõnda olidki kujunenud igaühel oma lemmikintervallid, -alamskaalad (Joseph Monzol näiteks Orwelli skaala) ja -harmooniad, mida loomingus kasutada. Kõnealune skaala annab palju kõlalisi võimalusi, nii klirisevaid kui ka eriti hõrke. Sageli kasutatakse mikrotonaalsust heliteostes n-ö maitsestamiseks, kuid mingis alternatiivses skaalas püsimine loob muusikas justkui uue galaktika. Esitajale on see esialgu väga suur katsumus, sest traditsioonilised pillid on veidi kohmakad, kuid siiski ka piisavalt täiuslikud, et saavutada süvenemise, kõrva teritamise ja aju venitusharjutuste abil lõpuks imeline kõlaline tulemus.

PNP töötuba päädis lõppkontserdiga Pärnu raekojas, kus kõlas kokku 23 teost kaheksalt osalenud heliloojalt ning ka mõned improvisatsioonid. Kontserdile eelnenud päeval salvestatud kaks teost, Nuorvala „Solo for Flute“ ning Agustín Castilla-Ávila „Annatavindriya“ altflöödile ja kahele kitarrile (ühe mängijaga), esitati kontserdil videosalvestisena nagu ka Stephen Weigeli „Winter in Massia“. Festivali korraldamine suures veebis oli proovikivi, kuid kahe­aastase distantsmaailma kogemusega on see kohati saanud juba normiks. Nii töötuba, loengud kui ka kontsert kanti üle videokonverentsi keskkonnas Jitsi, mis ei võimaldanud kontserdi live-ülekandeks väga head helikvaliteeti, kuid kvaliteetsed salvestised nii kontserdist kui ka eelviimasel õhtul toimunud põnevast tantsulavastusest „Ludus microtonalis“ (koreograafid Külli Roosna ja Kenneth Flak) saavad peagi huvilistele järelkuulatavaks ja -vaadatavaks Eesti Arnold Schönbergi ühingu veebisaidil schoenberg.ee. Samuti saab sealsamas juba praegu järele kuulata laupäevase loengupäeva ettekandeid. Mulle olid neist ühed põnevamad Douglas Blumeyeri ettekanne „Enter the Matrix“ ehk „Maatriksisse sisenemine“, Vahid Eftekhar Hosseini „Microtonality in Persian music in theory and practice“ ehk „Mikrotonaalsuse teooria ja praktika pärsia muusikas“ (ka 22-edo nädala olulisim aspekt oli suhtekorraldus teooria ja praktika vahel) ning suurima mikrotonaalsuse juutuuberi Stephen Weigeli „Singing and Music Theory Using the Infinitone“ ehk „Laulmine ja muusikateooria Infinitone’i abiga“.

Pärnu nüüdismuusika päevad on alati tekitanud tunde, et osalejal on avanenud harukordne võimalus astuda tänavalt kosmoselaeva ja lennata tundmatut galaktikat avastama. Võib aimata, et aasta pärast on lumel stardivalmis juba uus laev, uue kaardi ja sihtkohaga. Tänavune reisiseltskond oli muljet­avaldav ja inspireeriv. Soovitan ning kutsun järgmistel kordadel pardale ka eesti heliloojaid ja interpreete.