Armastust ja loovust on vaja just praegu, kui kõigi vaimne tervis vajab tähelepanu ja abi on kättesaadav vähestele. Armastuse ja loovuse abiga võime jälle saada psühholoogilisteks olenditeks.
Sõja ja krahhide ennustajad on kõigest omakasupüüdlikud hirmuõhutajad.
Globaliseeruvast teadmuspõhisest majandusest kasu lõikav uus haritud keskklass ei soovi sugugi hakata oma võiduvilju niisama lihtsalt jagama kaotajatega, s.t fordismiajastu vana keskklassi ja töölistega.
Kultuuriminister Tiit Terik: „Riik on asutanud sihtasutused väga selge vajaduse või tahte väljendusena ega saa neid jätta.“
Triinu Pakk: „Praegu näib, et pühadus on lahtunud ning tõed ja ebatõed võitlevad võrdsena ilma pühitsuse tõepõhjata turuplatsil – ja sellest ei paista suurt head tulevat.“
Teatrikriitik Kadi Herkül: „Suuremate teatrite seas on repertuaarilt huvitav ja tasakaalustatud olnud sel aastal Viljandi Ugala.“
Vahur Afanasjevi „Tuulevaiksed aastad“ on eelkõige raamat armastusest ja võitlustahtest.
Kava oli koostatud alatult: esimene pool kiskus sentimentaalseks ja ajas pihud märjaks, teine pool justkui sööstis sest mööda ning jättis kuulaja oma virilate silmadega üksi.
Lily Marleen Verilaskja „Oma veres“ on tähenduslõks, süüdistus või torge, rahutus või murdumine, murtus sees, mida selle olemus ja esitusviis justnagu esmapilgul ei lubaks.
Ruumilise planeerimise rohelise raamatu avaldamisest on möödas ligi kaks aastat, nüüd on paslik hinnata, kuhu valdkonna arendamise algatused on jõudnud.
Praegune süsteemitu „keelekorraldus“ ei taga ühtlust-selgust ega aita teadmatusest levinud keelendimuudatuste abil keelekasutust korrastada, veel vähem rikastada.
Aeg näitab, kas 24. detsember 2021 jääb inimkonna mällu kui ühe uue ajajärgu algus – päev, mil saime uued silmad universumi uudistamiseks.
Soome-taani koreograaf Taneli Törmä: „Kuhu on kadunud diskotantsu algusaegade underground’i rassiline ja sooline eneseväljendusvabadus?“
Tartu uus ulmeline maamärk näitab, et taristuga annab väga hästi avalikku ruumi paremaks teha – kui ainult protsendiseadus laieneks ka infrastruktuurile.
Signum Quartett mängis lõdvestavad laused peaaegu teraapilise kvaliteediga mõtiskluseks, mille sisemine rahu lõi vajaliku tasakaalu, kuigi vaid viivuks.
„Mina, Eesti režissöör“ on Manfred Vainokivi ühemehe-dokumentaalfilm ühest mehest, iseendast, kes teeb ühemehedokumentaalfilmi ühest mehest – iseendast.
Nii Martin Alguse, Mart Kangru kui ka Vahur Afanasjevi värskes luulekogus peegeldub apokalüpsisega harjutatud ja vaikuse piiril vahti pidava põlvkonna kogemus muutuvas maailmas.
György Pálfi: „Mängufilm armastab realismi. Kõik on hübriidne. Mängufilmid salvestavad alati mingit reaalsuse versiooni.“
„Open Your Heart“ on nostalgiline, aga ühtlasi eneseirooniline. No kujutage ette õllekõhuga ja habemesse kasvanud John Travoltat diskokera valguses noorusaja poose võtmas.
Tänavu möödub 115 aastat Loodeväila esmaläbimisest Roald Amundseni poolt.
Kaugele üle džässi piiride laienenud „Jõulujazzi“ festivali keskel raputas publiku tardumusest üles aktivistist mässaja ja kitarrist Marc Ribot.
Helle Laasi jutt nukuteatri köögipoolest laiendab silmaringi: nukk ei ole talle tuim rekvisiit, nukk on partner.
Mida, milleks, kuidas, kellele? Eesti muusika nädal kinnitab, et interpreedid on enda jaoks vastuse valmis mõelnud ja langetatud valikus veendunud.
Voogedastusajastu algus ja „Eesti filmi lõpp“ – filmiaasta 2021 tõi muudatusi ja huvitavaid tuuli nii meil kui ka mujal.
Uus põlvkond paistab silma eriti võimeka kehakeele poolest. Loobutud on žanrilisusest ja keeldutakse koondumast mis tahes ühisnimetaja alla – tantsitakse iseenda pilli järgi.